Kuidas kasvavad head lapsed?

Reede, 20. november 2009
Autor: Ruuda Lind, Ristiku põhikooli õppealajuhataja

Iga laps on olemuslikult hea, lugupidamist ja vanemate usaldust vääriv isiksus kõigega, mis temas leidub. Laps ei ole vanemate ega õpetajate vaenlane, ta ei taha neile halba, küll aga vajab tähelepanu ja sekkumist, kui teeb halbu tegusid ja käitub valesti.

Kui lapsevanem ja õpetaja kasvatavad last tema isiksust kahjustamata ja tema enesehinnangut madaldamata, sirgub tasakaalukas ja heade iseloomu­omadustega täiskasvanu.

Halval käitumisel on põhjused
Lapse halb käitumine kodus võib väljenduda valimatus sõnavaras, korralduste eiramises, agressiivsuses, mis mõnikord saab alguse näiliselt pisiasjadest. Vahel on tegemist ka eemaldumisega pereliikmetest, nende tõrjumise, tõrksuse ja enesessetõmbumisega. Probleemne käitumine koolis avaldub nii tunni segamises kui ka laste omavahelistes suhetes esineva norimise, vägivalla, pahanduste korraldamise ja intrigeerimisega. Sageli kaasneb sellega ka ebaregulaarne osavõtt koolitööst kuni täieliku koolist puudumiseni.
Halva käitumise üks tõsisemaid põhjusi on psüühiline väärkohtlemine: lapse ignoreerimine ja tõrjumine, pidev mõnitamine ja alavääristamine, vaimne vägivald. Kui füüsiline vägivald ladestub negatiivse mõjurina lapse alateadvusse ja on eeskujuks ag­ressiivse käitumismudeli tekkimisel, siis psüühiline väärkohtlemine kahjustab isiksust tunduvalt enam. Sellega kaasneb ka pidev tunnustusvajadus, soov iga hinna eest tähelepanu pälvida, sest enesehinnang on väga madal.
Lapse halva käitumise põhjuseks võivad olla ka õpiraskused, halb kasvukeskkond, turvaruumi häirumine, psüühikahäired.

Kolme jalaga taburet
Lapse kasvatamise ja toetamise eeltingimus on hoolivus nii kodus, koolis kui ka ühiskonnas. Hoolivus toimib koostöös ning toetub püsivale heasoovlikkusele ja lugupidamisele lapse isik­suse vastu. Piltlikult öeldes istub ­laps kolme jalaga taburetil, mille üheks jalaks on lapsevanemad, teiseks kool ja kolmandaks muud tugisüsteemid, sh huvitegevus. Kolme jalaga taburetil ei saa istuda, kui üks jalg on lühem või puudub hoopis.
Vanemad peaksid olema järjekindlad ja rahulikud ning nõudmistes teiste pereliikmetega kokku leppima. Lapsele ei tohi lubada liigset vabadust – see võtab temalt turvatunde. Asju tuleb arutada ja otsustada koos lapsega, seades kindlad piirid ja kontrollides nendest kinnipidamist. Lapsevanem ei tohi samuti üle piiri astuda – lapse peale karjuda, teda raputada ega lüüa, valimatut sõnavara kasutada. Lapse kasvatamine tähendab ka pidevat enesekasvatust.
Lapse päevakavas võiks olla mõni rutiinne, kindlal kellaajal toimuv tegevus. Olgu selleks siis õppimine, õues käimine, arvuti kasutamine või teleri vaatamine. Rutiin loob turvatunde.
Kindlasti ei ole õige panna lapse õlule majapidamist, väiksemate õde­de-vendade hooldamist, oma elu täielikku korraldamist, kuni selleni, et 5.–6. klassi lapsele antakse kätte nädala toiduraha, mille eest ta peab ostma nii õhtu- kui ka hommikusöögid. Lapsed ei suuda täiskasvanu rolli kanda, kuigi võivad olla suhteliselt iseseisvad.

Probleemid ei lahene iseenesest
Last õppimises toetades tuleks jälgida ja kontrollida koduülesannete täitmist. Lapse eest ülesandeid ära teha ei tohi, sest see ei aita teda. Ja kellele õpetaja sel juhul hinde paneb? Millegipärast on töövihikute täitmine eriti vanavanemate meelistegevus. Kodutööd tehku ikka laps ise.
Õpetaja suulisi ja kirjalikke märkusi tuleb võtta tõsiselt, sest need ei ole mõeldud vanema kiusamiseks – keegi ei taha ju lapsele halba. Märkusega juhitakse vanema tähelepanu probleemile, et tõsisemaid probleeme ennetada. Püsivate õpiraskuste ja tõsiste käitumisprobleemide korral ei tohiks karta pöörduda klassijuhataja või koolis töötavate spetsialistide poole. Soovitust pöörduda nõustajate või arstide (nt psühhiaatri) poole tuleb kindlasti täita – sellest on lapsele ja vanemale suur abi. On lühinägelik oodata, et probleem niisama möödub. Püüe hiljem vigu parandada ei toimi.
Alati võib paluda luba viibida oma lapse tundides, kas või selleks, et saada aimu, miks ta koolis seda ei oska, millega kodus hakkama sai. Alati tuleb lähtuda lapsest ja tema muredest, mitte vanema ootustest-lootustest, kujutlustest ja prestiižist.

Töö pole karistusvahend
Et last töötamises toetada, tuleb teha majapidamistöid koos temaga, õpetada teda toime tulema ja tehtust rõõmu tundma. Pole õige kasutada tööd karistusvahendina või maksta selle eest tasu. Kui lapsel on kaugem eesmärk – koguda raha jalgratta ostmiseks –, võib suurema töö eest anda talle teatud summa, mitte aga tasustada iga liigutust. Hinnete eest rahapreemia maksmine on samuti väär. Hinne ise ongi vääriline tasu. Pigem võiks last tunnustada kontserdipileti või ühise ettevõtmisega.
Kõige tähtsam on positiivsuse toetamine lapses – nii annab vanem lapsele elujulguse. Iga laps on väärt vanema sellealaseid jõupingutusi.
Laps tuleb alati ära kuulata, nõu anda, lasta tal endal valikuid teha, kuigi valikuvariante võib aidata leida. Mitte kunagi ei tohi lapse kallal näägutada ega teda mõnitada. Vanem, kes mõnitab oma last, mõnitab tegelikult iseennast.
Tuleb jälgida lapse eelistusi ja võimeid ning leida võimalusi nende arendamiseks. Varakult tuleb mõelda sellele, kes lapsest saab, et panna alus hilisemale kutsevalikule. Õige on toetada lapse tugevaid külgi juba algklassides.
Tundkem rõõmu lapse edusammudest ja arengust, rääkigem talle igast heast asjast, mida tema juures märkame. Nii kujundame positiivset enesehinnangut ja toimetulekuoskust.

Pereväärtuste konverentsi „Head lap­sed, need kasvavad…” ettekanne.