Valmistumine kooliks

Стандартный

Väikese lapse jaoks tähendab koolis käimise algus üleminekut ühest kindla rutiini ja reeglitega süsteemist (perekond), mis on talle hästi tuttav uude süsteemi. Süsteemi, kus on uued nõudmised ja mis on teisiti organiseeritud (Slee 2002).

Laps õpib koolis mitu aastat. Seega on tähtis, et kõik need aastad oleks laps õnnelik. Paljuski sõltub see koolivalmidusest – tahe õppida, oskus suhelda eakaaslastega ja täiskasvanutega, oskus lahendada raskeid ülesandeid, täita püstitatud eesmärke, olla iseseisev ja vastutustundlik. Valmisolek kooliks omab mitmeid üksteist täiendavaid komponente. Erinevad autorid pakuvad psühholoogilisel ettevalmistumisel kooliks erinevaid struktuure. Rõhutatakse teoreetilisi, sotsiaalseid ja emotsionaalseid komponente, keskendumisvõimet, vastupidavust, tahtejõudu, huvi. Samas on vaja psühhomotoorseid oskusi, intellektuaalsust, emotsionaalsust – tahet, isiksuse arengut, motivatsiooni. On kahtlemata teada, et koolivalmidust tuleb mõista kui lapse terviklikku arengut, mida kujundavad sünnipärased eeldused, iseloom ja arengukeskkond (Võnova, Gaidar & Temnova 2005). Koolivalmidus kujuneb lapse arengu käigus tema esimesest eluaastast alates. Lapse kognitiivne areng on kõige intensiivsem esimesel viiel eluaastal, veelgi olulisemad on esimesed kolm eluaastat, mil laps on keskkonna stiimulitele kõige vastuvõtlikum (Veisson 2003). Omandatud oskused on tähtsad selleks, et lapse õppetegevus oleks tulemuslik ja ta kohaneks kiiresti uute tingimustega, mis on vaja sisseelamiseks (Võnova, Gaidar & Temnova 2005).

Alustades kooliõpinguid, peab laps olema valmis mitte ainult toetuma omandatud teadmistele, vaid ka kardinaalselt ümber kujundama oma eluviisi. Teadmised ise ei ole koolivalmiduse näitajad. Märksa tähtsamaks osutub arengu tase tunnetusprotsessides ja tunnetus ümbritseva suhtes. Erinevalt koolieelikust peab õpilane vajadusel omandama teadmiste süsteemi etteantud õppekavas, mis on koostatud ühtiva teaduste nõudmistega mitte järgides ainult enda huvisid, soove ja vajadusi. Et omandada ja meelde jätta õppematerjale, peab laps seadma eesmärgid ja allutama oma tegevustele. Peale eesmärkide seadmise ja saavutamise peab laps oskama ületada mõningaid takistusi, üles näitama distsiplineeritust, organiseerimisvõimet, initsiatiivi, otsustusvõimet, järjekindlust, iseseisvust. Et hästi õppida, peab laps aru saama õppimise ülesandest, mõistma, et ülesanded täidetakse mitte selle pärast, et saada praktilist tulemust, vaid selleks, et midagi omandada (Uruntaeva 1996).

Loone Ots (2008) toob välja kooliõpetajate arvamused, mida nad peavad kõige tähtsamaks 1. klassi õpilaste puhul: oodatakse sotsiaalset, kooliküpset last, kes oskab suhelda, suudab end pidurdada, kuulata, käske – keelde – nõudmist täita. Laps saab aru teiste tunnetest, oskab abistada ja head teha. Suudab mõtteid koondada, soovib ülesandeid täita, saab hakkama eneseteenindamisega, oskab ette näha, tajub ohte. On iseseisev.

Kooli minevalt lapselt oodatakse alljärgnevaid oskusi (Ots 2008):

  • Koostöövalmidus ja väljakujunenud meie – mõiste;
  • elementaarsed viisakusreeglid ja empaatiavõime;
  • emotsionaalne tasakaalukus. Laps peaks olema võimeline hoidma end vaos ja kontrollima emotsioone;
  • oskus oodata;
  • oskus enne mõelda ja siis tegutseda;
  • oskus taluda eemalolekut pereliikmetest;
  • võime hakkama saada uues olukorras ilma ülemäärase hirmu ja ärevuseta;
  • uudishimu, huvitatus ja motivatsioon.

Eelnevale loetelule lisab P. T. Slee (2002) veel, õpetajate vaatluse põhjal, mis näitab, et lapsed on kooliks hästi kohanenud:

  • lapsed toimetavad samas rutiinis, mis neil oli lasteaias;
  • teevad teiste lastega koostööd;
  • saavad hea kontakti õpetajaga;
  • on hea keeleoskusega;
  • on seltskondlikud.

Ei ole üldse tähtis, kas laps oskab lugeda, kirjutada või rehkendada. Kui ta on sotsiaalselt koolivalmis, siis 1-3 kuud pärast kooli algust sujub kõik (Ots 2008).

Lapsevanem peab leidma iga päev vaba aega, et suunata kogu oma tähelepanu lapsele ja veeta temaga kvaliteetselt aega, et õppida teda paremini tundma. Kui laps teab, et lapsevanem hoolib temast piisavalt ja suudad teda prioriteediks tuua, siis ta mitte ainult ei õpi kiiremini ja kergemini, vaid temast kasvab ka intelligentsem inimene. Lapse õpetamise ja toetamise juures on oluline fokuseerida oma tähelepanu sellele, mida laps suudab õppida. Vanemad peavad pakkuma lapsele sobivaid instruktsioone, et ta saaks kogeda vabadust oma initsiatiivi edasise õppetöö käigus ise üles näidata. Protsessi sisseelamine mitte ainult ei ava uksi lapse jaoks, vaid süvendab ka teineteise suhteid (Williams 2009). Lapse ettevalmistamine kooliks nõuab määratletud stardiplatsi. Milline saab olema see stardiväljak, oleneb vanematest, kes ootavad lastelt, et nad oleksid andekad ja arukad. Lapse areng on individuaalne nii tempos kui teatavate tasemete saavutamises. Seepärast tuleb pöörata tähelepanu sellele, et vanemad ei esitaks lastele kõrgeid nõudmisi, ei tohi võrrelda täiskasvanut lastega, last tuleb võtta sellisena nagu ta on, kuid tuleb ka meeles pidada hinnalist eelkooliaega, kus tuleb pakkuda abi oma lapse arengule (Lavrik 2004).

Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et koolivalmidus on lapse tervislik, sotsiaalne, motivatsiooniline ja vaimne valmisolek. Laps peab olema valmis mänguliselt põhitegevuselt üle minema kõrgemale tasemele – õppetegevusele. Koolivalmiduse saavutamiseks on vaja lapsevanema toetust, kes loob soodsa keskkonna ja ajendab last aktiivselt tegutsema.

Viiteallikad

Lavrik, I. P. (2004). Gotov k obutšeniju v škole. Moskva: Instituut Btšegumanitarnõh issledovanii (vene keeles).

Ots, L. (2008). Juba kooli! Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.

Slee, P. T. (2002). Child, adolescent and family development. Cambridge: Cambridge University Press.

Uruntaeva, G. A. (1996). Doškolnaja psihologija. Moskva: Akadeemia (vene keeles)

Veisson, M. (2003, juuni 20). Sotsiaalne küpsus ja koolivalmidus. Õpetajate leht. http://www.opleht.ee/Arhiiv/2003/20.06.03/tekstid/aine/8.html

Williams, B. Child-Centered and Child-Led Education. [2009, märts 30] http://www.oakmeadow.com/resources/articles/center.htm

Võnova, N. I., Gaidar, K. M., Temnova, L. V. (2005). Psihologitšeskaja gotovnost rebjonka k obutšeniju. Moskva: Akademitšeski Projekt (vene keeles).

Добавить комментарий

Заполните поля или щелкните по значку, чтобы оставить свой комментарий:

Логотип WordPress.com

Для комментария используется ваша учётная запись WordPress.com. Выход / Изменить )

Фотография Twitter

Для комментария используется ваша учётная запись Twitter. Выход / Изменить )

Фотография Facebook

Для комментария используется ваша учётная запись Facebook. Выход / Изменить )

Google+ photo

Для комментария используется ваша учётная запись Google+. Выход / Изменить )

Connecting to %s