| MARIA TILK |
|
|
Lapsepőlv ei kao kuhugi seni, kuni meile lapsi juurde sünnib. Ta lihtsalt muudab oma kuju.
Őnneks ei arva me ammu, et laps on mööduv nähtus. Pikka aega, näiteks keskajal, arvati just nii. Tuli lihtsalt oodata, kuni laps kasvas nii palju, et talle sai teatud nőudmisi esitada. Seepärast ei pööratud eraldi tähelepanu ka lapse riietusele (laps riietati nagu väike täiskasvanu), haigustele jms, rääkimata lapse psüühikast. Alles renessansiaja humanistidest alates on lapsele ja lapsepőlvele pööratud spetsiaalset ja üha suuremat tähelepanu. Ja meie häda on, et peale kőike ilusat ja turvalist sisaldava olemise on see ümbritseva sootsiumi arvates lapse elus ka periood, millega saab tugevama őigusega manipuleerida. Lisaks püüavad lapsepőlve pealt kasu lőigata (ja lőikavadki) igat liiki ärihaid, kes ju omakorda kujundavad mitut liiki mudeleid.
Őnnelik lapsepőlv
Meil siin külmal, karmil ja vaesel maal on oma arusaam lapsepőlvest minevikus. Vanaema juttudest mäletame taluelu, paljulapselist peret, ranget tööjaotust, karmi, aga őiget töökasvatust ja sotsiaalset küpsust leeriajaks. Sinna juurde mäletame nostalgiliselt aiaäärseid tänavaid, ristiema jagatud leiba ja kamakäkki, vanaema jutukera ja loodust oma lillede-puude ja loomade-lindudega.
Sündmused olid aeglasema kulgemise ja kitsamate piiridega. Laadalesőit kümne versta taha oli suursündmus, mida tuli harva ette; surnuaiapüha oli oodatud suhtlemisaeg; uudised levisid sageli kuulujuttudena ja ainsad mitte ainult sőbrad, vaid ka tuttavad lapsed olid naabrilapsed. Koppel ja heinamaa oli avarad, ruumi jätkus kőigile. Vőis peitu pugeda, leida koha omaette olemiseks, aga sai ka koos teiste omaealistega midagi ette vőtta. Ema oli alati toimetamas, isa oli kaugemal ja teda tuli tavaliselt karta, antud kohustused tuli täita ja sőna kuulata. Toast vőis leida vanaema vői vanaisa, kes lohutasid, őpetasid ja miksidele vastasid. Koduloomad őpetasid elu ja surma igavest ringlust, sest ka kőige hoitum ja hellitatum vasikas ja pőrsas pidid lőpuks inimeste toidulauale lisa andma.
Tänapäeval tahame me endiselt, et lapsel oleks őnnelik lapsepőlv. Mis on aga őnnelik lapsepőlv? On see küllus, kőigi soovide täitumine, lőbus elu, turvalisus vői karastatus ja hea tervis, őigeaegne ettevalmistus tulevikuks, motiveeritud harjutamine ja őppimine, uudishimu rahuldamine vői veel midagi? Siit tekivad vastuolud. Kas trenni vői arvutiklassi, kas hoida silmi vői panna lisaks raamatutele veel ka nooti lugema? Kas muretseda kőike, mis teistel (vői kellelgi) on? Kas veenda, sundida, käskida? Kas laps on ise otsustaja? Kas lapse probleemid on väiksemad ja tähtsusetumad kui täiskasvanu omad? Kas ja kuidas karistada? Vői “minu laps peab saama kőike seda, millest mina omal ajal ilma jäin”?
Kőik me tahame, et laps oleks tulevikus edukas, hea tervisega, tark ja hinnatud. Me kardame, et ta jääb äkki tőrjutuks. Siit sagedane lasteaiaealistele antav őpetus: “Ära kunagi esimesena löö, kui aga sind lüüakse, anna vastu”. Räägime küll halastusest, aga kindlam on ikka oma laps “tegijaks” kasvatada.
Muutunud aja- ja ruumitaju
Mis on tänapäeva lapsepőlves muutunud? Kőigepealt, varem oli aeg teisiti tunnetatav. Eesti talus polnud 19. sajandi teise pooleni kellaaega. Aega mőődeti päevavalguse järgi. Ega seepärast ükski töö tegemata jäänud, aga minuti tunnetamise puudumine andis hingetőmbeaega. Tänapäeval oleme end sageli vahetanud peenrahaks ja tőmbleme minuti pärast. Pole enam aega laadida, me ainult laseme. Vanemad on närvilised, őpetajad on närvilised, eks siis lapsed ka. Kasvatab ju kőige enam eeskuju. Pidevalt kőlab: “Mul ei ole aega!!!” Siis öeldi: varahommikul, enne lőunat, őhtul vői hilisőhtul. Nüüd öeldakse: buss läheb 7.45, töö algab 9.00, teil on sőnavőtuks kümme minutit, tunni lőpuni on veel viis minutit jms.
Ka ruumi tunnetab tänapäeva laps teisiti. Meie esivanemad käisid enamasti jala, seega mindi vähema kauguse taha ja oli aega ümbrust uurida, detaile näha ja meelde jätta. Eriti lapse jaoks olid kaugused midagi üüratult suurt. Mőisted linna, teise kihelkonda, pealinna jms omandasid muinasjutulise oreooli, panid südame kiiremini pőksuma, eriti kui tulid külalised vői kui laps kaasa vőeti.
Tänapäeval ei ole üleolev suhtumine ajaloo vői geograafia tunni teemasse haruldane: “Ma olen seal juba käinud! Me oleme seal mitu korda puhanud!” Jutt vőib olla Kreekast vői Küprosest, Egiptusest vői Lapimaast. Ruum nagu suruks end lapse ümber kokku, muutuks väiksemaks: televisioon toob hetkega kohale ja rullib värvikalt lahti maakera ükskőik millise punkti, pool päeva lennuaega ja me oleme teisel pool maakera; Raplast pole Tallinnas tööl käia mingi probleem; samas vőib Tallinna piires sőit töökohta vőtta tunni ja enamgi, millega on ka vőimalik harjuda. Lasteaedagi viiakse laps vahel teise linna otsa. Laps on harjunud liikuma punktist A punkti B. Samal ajal muutub elu üha enam sees olemiseks ja seest sisse liikumiseks. Oleme üha vähem karastatud, oleme allergilised, haigustele vastuvőtlikud.
Muutunud on meid ümbritsev loodus. “Rohelised” püüavad oma hoiatustega ka lapsevanemani jőuda, aga kui palju see őnnestub? Ökoloogia oleks nagu igavene ja samal ajal mingi kauge teema. Samas, kui paljudel lastel on puhast őhku, mida hingata, puhast vett, mida juua? Kui mulle oleks minu lapsepőlves öeldud, et lähen kunagi poodi puhast vett ostma, poleks ma seda uskunud ega tősiselt vőtnud. Haige loodus teeb ka lapsed haigemaks. Paljud lapsed pőevad nn täiskasvanute haigusi.
Uus peremudel ja mängumaailm
Muutunud on peremudel. Kahe lihase vanemaga pere kőrval on juba üsna tavaline üksikvanemaga ja uuspere, kus üks vanematest on kasuvanem. Sellega koos on muutunud ka sugulaste ring, juurde tulnud suhtlemisprobleeme (poolvennad-őed, uus vanaema jt). Uued peremudelid ja ajadefitsiit kujundavad uusi kooselu reegleid.
Muutunud on mänguasjad. Puupulkadest voolitud lehmakarja, luuvurri ja kaltsunuku asemel on arvutimängud, multikate videod, kaugjuhitavad autod, patareidel töötavad mänguasjad, tohutu hulk peamiselt plastmassist stantsitud suhteliselt odavaid detaile. Koos meid pidevalt kummitava ajadefitsiidiga on mänguasjad muutunud värvikaks kaubaks, millega lapsevanemad ennast laste käest vabaks ostavad. (“Mine nüüd oma mängu juurde! Ära sega, emme on väsinud, sul on ju nii palju mänguasju!” kuni “Ma ei saa aru, mida talle veel vaja on. Tal on kőik olemas, aga ikka hulgub tänaval.”) Osa mänguasju kujundab vanemates juba alaväärsuskompleksi, sest lapsed oskavad nendega kiiremini kohaneda ja ümber käia. Eriti käib see arvutimängude kohta.
Lapsepőlv on alati olnud seotud mänguga. Lapsed on mänginud ja mängivad ka tulevikus küll mänguasjadega, küll mőistatustemänge, küll rollimänge jms. Mängu kaudu laps sotsialiseerub. Ta jäljendab täiskasvanute tegevusi, mängib läbi temale huvitavaid situatsioone, aga őpib ka elu pőhireegleid. Mäng őpetab lapsele sääraseid mőisteid nagu mänguaeg, mänguruum, mängureeglid, aus mäng, oskus kaotada, kohtunik. Siia kőrvale vőiks ühe näitena tuua arengujada meie tänapäeva aegruumis: Barbi maailm (just maailm, mitte ainult nukk), minimissivőistlused, teinimiss… Seegi on mäng, kuid ka väärtushinnangute kujundamine. Vahel vőiks mőelda, kelle mäng on minimissimäng, kas ema vői tütre. Täiskasvanud peaksid teatud ohtudele tähelepanu pöörama, ja seda nii lapsevanemad, őpetajad-kasvatajad kui ka ärimaailma haid (agentuurid, kontorid jms).
Mängumaailmaga seondub tänapäeval ka sőda ja vägivald. Ühe minu tudengi bakalaureusetöö teema oli “Sőda 10–12-aastaste őpilaste arusaamades”. Uurimusest selgus, et kőige rikkalikumat informatsiooni sőja ja vägivalla kohta ei saanud lapsed märulifilmidest ja sőjakatest multikatest, vaid päevauudistest. Kui neid paluti kirjutada rindelt koju kiri, segunes äärmine vägivald (“täna oli hea päev, tapsin 150 vaenlast”) kurbuse (“mu kőige parem sőber ei tule enam kunagi tagasi”), koduigatsuse ja lihtsalt mänguga (“őhtul oli meil pidu, sőime ja jőime ja laulsime”). Kuid seni, kuni last ja tema lähedasi ei ohusta otsene vägivald, ei taju laps koletut tősielu täielikult, vaid see on segunenud mänguelementidega. Samas harjub ta värvika ja detailirikka vägivalla näitamisega. Sellega koos muutub ka surm mänguks.
Armastus ja eeskuju
Uus mőjutegur on massimeedia ja reklaam. Kui on őige pesupulber ja hambapasta, ongi kőik őnnelikud. Tule osta, siis oled eluga täielikult rahul. Samal ajal őpetame, et valetada ei tohi.
Küllaltki palju on muutunud suhted kolmanda pőlvkonnaga. Sukavardaid veeretavad ja muinasjuttu rääkivad vanaemad jäävad üha haruldasemaks. Esiteks käivad nad tööl nii kaua, kuni jaksavad, ja teiseks ei ela enamik vanaemasid-vanaisasid koos noortega.
Kas kőik see mőjutab lapsepőlve? Kahtlemata. Kuid lapsepőlv ise ei kao kuhugi! Me ise analüüsime olukorda palju pőhjalikumalt. Püüame anda vőimalikult täpseid vastuseid küsimustele, mis on loovus, mis on toimetulek, mis on sotsiaalne kompetentsus jne. Paraku kasutame ühe motivatsioonivahendina vőistlust, konkurentsi. Ja seda vőib-olla liigagi palju.
Mis on lapsepőlves alles jäänud? Kas on midagi, mis vaatamata kőigile uutele trendidele, n-ö aja nőuetele on ikka endises headuses?
Jäänud on armastus ja eeskuju. Esimene laseb lapsel olla ja end turvaliselt tunda, teine vőimaldab tal edasi minna. Aga nii armastus kui ka eeskuju on paljutahulised.
Läbi aja on inimene vajanud rituaale, ja need on alles. Ka laps vajab neid. Rituaalid muutuvad traditsioonideks, muudavad olemise ruumi kindlamaks, ettearvatuks. See vőib olla pereliikme sünnipäev (lapse oma muidugi kőige tähtsam), igakevadine perekonnapiknik, laupäevahommikused pannkoogid, sőit maavanaema juurde jpm. Lapsele on tähtis kőik: tseremooniaga kaasas käivad lőhnad, toidud, tervitused, zestid. Aga need asjad pole ju ka tänapäeval kuskile kadunud. Kui vaid aega oleks! Vői on küsimus prioriteetides?
Ülekoormatud lapsed
Lapsepőlve vőimaldavad vähem vői rohkem lapsele täiskasvanud ja on seda alati teinud. Vanemad, eriti emad kőiguvad kahevahel, kuivőrd koormata last lisakoolituste ja harrastustega ja kuivőrd arvestada, et laps väsib, tahab mängida, oma vaba aega ise sisustada. Oli enne ja on nüüd emasid, kes sikutavad last ühest ringist teise, pőhjendades seda lisaoskuste ja teadmiste omandamise kőrval ka kontrollitud ja optimaalse vaba aja täitmisega. Ise mäletan oma varasemast kooliajast klassikaaslast, keda ema viis iluuisutamise tundi. Klassiőel olid ilusad uisud ja ta oli minu arvates jääl nagu haldjas. Ma ei saanud kuidagi aru, miks ta nimetas uisutamist vastikuks ja peitis end järele tulnud ema eest.
Minu oma laste kasvamise ajal olid probleemid samad: kuidas laste kooliväline aeg kőige otstarbekamalt täita; kuivőrd arvestada laste kapriisidega, kannatamatusega, kuivőrd nőuda alustatu lőpetamist.
Tänapäeva lapsevanemad on samuti nende probleemidega kimpus (aga kui lapsel on vaieldamatu anne vői suurtele takistustele vaatamata tohutu huvi?) ja lisaks veel paljude uutega. Inglise keelt on vaja, selleta tulevikus läbi ei saa. Kus on lasteaed inglise keele erirühmaga? Kas saaks eratundi? Arvutiőpe peaks samuti juba lasteaias olema. Kui kodus ei ole arvutit, on karta, et laps ei arene täisväärtuslikuks. (Aga virtuaalmaailma tunneme me veel äärmiselt pealiskaudselt, kui üldse tunneme. Oma esimesed ohvrid on virtuaalmaailm juba nőudnud.)
Elu nagu vőitlusareenil
Tänapäeval meenutab elukeskkond vőitlusareeni, kus ollakse kas madalstardis, hüppe sooritamisel, maandunud vői tulemusi mőőtmas. Igal juhul pead olema valmis, et teine kőrval hüppab kaugemale, jookseb kiiremini, kogub rohkem plusspunkte. Muuseas, inglise keelest on tulnud kasutusele mőisteluuser, mis tőlkes tähendab kaotajat. Eesti keeles on tal aga tunduvalt halvustavam maik – mittemidagitegija, viilija, loru… Televisioonis on loodud luuseri kuju. Kőik ei mahu marjamaale… Aga marjamaa on kujunenud meie arusaamades ainsaks vőimalikuks olemise kohaks. Sageli ei őpeta me lapsi igas olukorras kasulikku, őpetlikku ja ilusat nägema, pingestame ise olukordi, esitame lastele kőrgendatud nőudmisi: sa pead, püüa olla teistest parem, sul on sellest kőrgusest veel na-aatukene puudu! Uue mőistena on meie lastel olemas prügikastiinimene. Me ei teagi täpselt, kuidas laps teda näeb ja kuidas ta elule allajäänusse suhtub (välise suhtumise vőtab ta üle täiskasvanutelt).
Muidugi on tänapäeva lapsepőlves juba uued hirmud: vägivald, stress, depressioon, alkohol, meelemürgid, HI-viirus, varane ja soovimatu rasedus, ka laste suitsiid. Kőike seda ja palju muudki uuritakse, analüüsitakse, tehakse järeldusi ja antakse soovitusi.
Meil pole sageli aega őpetada lapsi elust rőőmu tundma, sest meil endal pole aega rőőmu tunda. Loomulikult on üldistus liialdatud. Head, armastavad ja mőistvad lapsevanemad ei ole kuhugi kadunud ning soojad, mőistvad ja toetavad peresuhted samuti mitte. Seda näitavad kas vői järjekordsed TPÜ lőpetajate lőputööd, kust nähtub, et enamik lapsi näeb maailma selgelt ja lootusrikkalt, mőistab kőlbelisi väärnähtusi őigesti, annab endale, oma sőpradele, őpetajale ja lapsevanemale őiglase hinnangu.
Ühe üliőpilase diplomitöö teema oli “Rőőm 10–12-aastaste laste elus”. Lapsed kirjutavad rőőmust seoses oma toreda pere, vanaisa ja kalaretke, vanaema tervenemise, heade sőprade, koduloomade ja isegi kooliga.
“Mind teeb rőőmsaks see, et alati kui vanaema meile tuleb siis ostab midagi kuigi me ei küsi talt midagi. Kunagi tahaksin mina ka kedagi niiviisi rőőmsaks teha.”
”Rőőm on see, et ma jään väga harva haigeks ja see et ma pole mingi pätt vői huligaan ja et ma pole halvasti kasvatatud.”
“Rőőme on palju. Lapsepőlv on rőőm ja ka kunagi suurekssaamine on rőőm. Mőtlemine on minu jaoks rőőm, eriti heade mőtete mőtlemine. Tegelt terve elu ongi rőőm.”
E-portfoolio 