Kui ma hakkasin arutlema kellena võiksin tulevikus töötama hakata, mõistsin, et mind huvitavad lapsed. Otsustasin end erialaselt siduda lastega kas hariduse või meditsiini valdkonna kaudu. Mulle meeldib veeta oma aega lastega: suhelda ja mängida nendega. Ma arvan, et oskan lastega üht keelt leida. Mulle meeldib jälgida laste arengut ning võtta sellest ise osa. Olen samuti aru saanud, et selline töö annab mulle nii teadusi kui ka kogemusi etapiks, millal mul endal tuleb hakata oma lapsi kasvatama.
Lastega töötamise soov ei tekkinud mul lihtsalt niisama. Ma ei ole laste elus kõrvaline pealtvaataja. Ma kasvasin üles paljulapselises perekonnas olles seetõttu juba varasest lapsepõlvest lastega seotud.
Lisaks võtan veel aktiivselt osa ka laste kristlikus harimises viies terve aasta jooksul läbi piiblitunde kuni 7-aastatele lastele. Igal suvel osalen ka vabatahtlikuna kristlikus lastelaagris kasvataja või mõne ringi juhendajana. Ja seda juba 4 aastat. Ka minu tuttavad usaldavad tihti oma lapsed minu hoole alla.
Tänapäeval on inimestel pidevalt kiire ning kahjuks jääb vanematel üha vähem aega oma laste kasvatamiseks. Kõik see on mõistetav, kuid taolises olukorras jäävad kannatajateks just lapsed. Seepärast on väga tähtis, et nad saaksid vajalikku tähelepanu, juba varajases eas.
Olles hoolikalt mõelnud läbi kõik võimalikud plaanid tuleviku tarvis, olen jõudnud järeldusele, et kõige selgemalt näen end just tihedas koostöös lastega. Siit ka soov saada kasvatajaks.
E-portfoolio 