Reede, 26. veebruar 2010
Autor: Maie Tuulik, pedagoogikateaduste doktor
On olukordi, kus laps võib tegutseda oma tahte kohaselt, teisalt peab ta leppima, et alati ei saa ta seda, mida tahab. Vanemad ja õpetajad peavad ilmutama tarkust kesktee leidmisel. Kui satume vastamisi lapse jonnipurskega, kus ta võib endale viga teha, teisi lüüa, asju loopida vms, siis tuleb teda takistada paha tegemast.
Foto: Raivo Juurak

Lapsekeskne pedagoogika väidab, et meil ei ole õigust lapsi distsiplineerides sõnakuulelikkusele suunata, sest meil pole vaja muganduvaid kodanikke, vaid iseseisvalt mõtlevaid ning emotsionaalselt ja sotsiaalselt intelligentseid isiksusi. Klassikalise pedagoogika järgi peab sõnakuulmist lausa õpetama, sest sõnakuulmiskool on kõikidest koolidest esimene.

Saara Kinnuneni raamatu „Las ma olen laps”( 2008) järgi seisneb kuulekuskasvatuse tuum järgmises.
Kui laps väikesest peale ei hakka selles koolis käima, ei või mingid hiljem saadud teadmised seda kaotust korvata. Lapsest, kes ei ole õppida saanud kuulekust, kasvab õnnetu ja nurjatu inimene, keda kogu ta eluajal valitsevad isekus ja kannatamatus.

Kuidas õpetada kuuletuma?
Kuuletuma õppimise kõige tundlikum iga on teine-kolmas eluaasta. Sõnakuulmine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, saab ta oma käsutusse uued närviteed, kirjutab Kinnunen. Kuulekus aktiveerib närvisüsteemi selle osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates.
Kuidas kuulekust õpetada? Raamatu nõuanded on lihtsad.

  • Nõua algul selliseid asju, mida laps täidab nagu mängides, sest enne trotslikkuse perioodi (kolmeaastase kriisi) on lapsel aeg, kui ta teeb meelsasti seda, mida vanem palub. (Palun pane kingad ilusasti kõrvuti! Palun too isale ajaleht! Ole hea laps ja tee kassile pai! Ära võta autot teise käest ära!) Kuulekust õpetatakse igapäevastes olukordades. Vanemad kiidavad last, kui ta palved täidab, ning kogeb, kui tore on olla tubli ja hea.
  • Korda palvet vaid üks kord, sest kui hakkad korrutama, ei õpi laps eraldama tähenduslikku juttu muust jutust. Korrutamise tõttu muutuvad lapsed kõvaks kui kalju, väidab Kinnunen. Kui laps ei kuuletunud, siis mine tema juurde ja tee koos temaga seda, mida palusid (korja koos temaga lelud kokku, võta lapsel käest kinni ja andke äravõetud auto koos teisele lapsele tagasi). Ära tee seda lapse eest ära, sest siis õpib laps, et ta ei peagi vanemat kuulama, koos tehes aga jääb talle tunne, et ta peab korralduse siiski täitma. Laps näeb, et sa mõtled, mida ütled, kui teed vajalikku koos lapsega kindlalt ja vihastamata.
  • Kuuletumine sõltub palju ka sellest, kuidas me käsud anname (missuguse häälega, kui kindlalt jms). Ära esita käske küsimuse või ettepaneku vormis! Vanemad ei peaks küsima seal, kus tuleb käskida. (Kas läheme nüüd koju? Kas sa läheksid nüüd magama? Miks sa väiksemat kiusad?) Siin ei ole laps otsustaja. Lastelt ei küsita, mida nad teha tahavad, lapsed peavad õppima, mida nad tegema peavad. Lastes tekitab enim stressi, kui nad peavad liiga vara liiga palju otsustama ning taluma siis oma otsustuste tagajärgi.

Siia ei tohi aga segada küsimusi, millega laps saab harjutada oma tahtmise täitmist. Laps ütleb esimest korda „ei” siis, kui on leidnud oma arvamuse, ning nii ta püüabki seda kõikvõimalikes olukordades harjutada. Laps vajab olukordi, kus ta saab oma tahet kasutada. Et laps saaks valikuid teha, annab vanem talle valida variandid. (Kas loeme mõmmi- või jänkuraamatut? Kas võtad pildiga taldriku või selle kollase?)

  • Viimane hoiatus, kui laps ei kuuletu, peaks olema selline, mida saab ka ellu viia, mitte pelgalt ähvardada (viime laialiloobitud mänguasjad kotiga hoiupaika; lahkud söögilauast, kui ei oska käituda jms). Viimane hoiatus annab lapsele veel võimaluse kuuletuda või valida sõnakuulmatuse tagajärjed. Kui sõnakuulmatusele ei järgne vastutust, siis sõnakuulmatus suureneb ja vanemad räägivad otsekui kurtidele kõrvadele.
  • Segajad eest ära! Ära hüüa juhiseid teisest toast, ära hüüa käsku mängivale lapsele, vaid peata mäng ja räägi siis. Laps ei suuda kuulata, kui käsil on midagi huvitavat. Mõnikord võiks paluda lapsel korrata, mida vanem ütles. Kordamisega talletub öeldu kindlamini ja tõenäolisemalt järgneb sellele tegevus. Eriti on seda vaja siis, kui me pole kindlad, kas laps kuulis ja mõistis käsku. Lapse mälu ei talleta mitut asja samaaegselt. Kui ülesanne on keeruline, jaga see osadeks ja anna ainult üks juhis korraga. Kuuletumise õpetamise perioodil tuleb jälgida, et laps hakkaks tegutsema ülesandekohaselt. Lapsel ei tohi tekkida arusaama, et kui piisavalt kaua täitmisega viivitada, siis polegi vaja teha.
  • Nurka järelemõtlemise kohana tänapäeval enamasti ei kasutata, küll aga on järelemõtlemise kohaks saanud mõni teine koht, näiteks tool, trepiaste jms. Siin ei ole tegemist karistusega, vaid mõtlemine ja otsuse tegemiseks aja andmisega. Me ei tohiks mingil juhul olla ükskõiksed olukordades, kus laps ei kuuletu, vaid peaksime teda aitama kuuletuda, õpetab Saara Kinnunen.
  • Positiivne suhe – usaldus – on kuuletumise eeldus. Sõnakuulmatuks muutunud lapse puhul peame tugevdama oma suhet temaga. See tugevneb lihtsatest asjadest: lapse pilgu püüdmisest, silmavaatamisest, süllevõtmisest ja muust puutekontaktist, lapsega rääkimisest, temaga koos olemisest. Mida väiksem on laps, seda väiksemate pingutustega saab paigastläinud suhet tasakaalustada.

Käsk ja keeld
Niisiis, on olukordi, kus laps võib tegutseda oma tahte kohaselt, teisalt peab ta leppima, et on olukordi, kus ta ei saa seda, mida tahab. Vanemad ja õpetajad peavad ilmutama tarkust kesktee leidmisel. Kui satume vastamisi lapse jonnipurskega, kus ta võib endale viga teha või teisi lüüa, asju loopida vms, siis tuleb last tugevas sülevõttes takistada paha tegemast. Holding’uga aidatakse lapsel rahuneda, kuni jonnakas pingeolukord vaibub, näiteks hakkab laps nutma ja elab nii oma seesmise pinge välja.
Ka Peeter Põld on oma raamatus „Üldine kasvatus­õpetus” (1993) rõhutanud, et inimene on vaja viia enese üle valitsemisele ja selle tähtis eelkool on sõnakuulmine.
„Kui praegusel ajal põhimõtteliselt sõna on võetud autoriteedi ja sõnakuulmise vastu kasvatuses, siis täiesti valearusaamisest. Siin on see, mis kasvatuse lõpul peab esinema – autonoomsus –, seatud tema algusesse. Kasvatuse eesmärk on autonoomne, vaba enesemääraja tahtmine, ja sellele jõutakse pikal arenemisteel. Suurem osa inimesi püsib poolel teel, seaduslikkuse (legaalsuse) staadiumis. Seepärast olgu normiks: hoolitse heteronoomse sõnakuulmise eest, niikaua kui sa ei saa ehitada oma kasvatustööd autonoomsele vabale sõnakuulmisele. Selleks on abinõud: järelevalve, käsud, keelud, karistused, tasud, eeskuju jne.”
Käsk ja keeld aitavad tagada väike­lapse ohutust, käsu ja keelu abil õpib ta maailma piire tundma. Käsk ja keeld on aluseks ka kõlbelisele arengule. Küsimus on selles, kuidas käskida ja keelata nii, et see edendaks lapse arengut ja iseseisvumist.
Peeter Põllu arvates tuleb jälgida, et käskude-keeldudega ei mindaks liiale – parem kui keelata on takistada, parem kui käskida on juhtida; kui on tarvis käskida ja keelata, siis olgu käsk ja keeld sellised, et neid on võimalik täita ja tingimata on vaja täita; vältida tuleb pikki seletusi, sest nii tekib ohtralt vastuväiteid; kui midagi on kästud-keelatud, siis tuleb olla selle läbiviimises järjekindel; kui on eksitud või kui tingimused on muutunud, tuleb käsk-keeld avalikult tagasi võtta; ei tohi ähvardada teiste kasvatajate autoriteediga, see vähendab käskija-keelaja enda autoriteeti; käsud-keelud ei tohi risti vastupidised olla, st korralduste andjate põhimõtted peavad sarnased olema.

Lapsekeskne kasvatus: seletamise käsk
Lapsekeskse kasvatuse üks lähtearusaam on, et käsu asemel tuleb seletada. Näiteks peab väikelapsele ohtrasõnaliselt seletama, miks ei tohi teist lüüa ja miks ei tohi teisele liiva silma visata jms.
„Pikkade seletustega lämmatame lapse vastuvõtuvõime juba enne, kui see on jõudnud tekkida. Pikkadesse seletustesse upub ka peaasi, mida öelda tahtsime. Ei ole ime, et laps ei kuule ega kuuletu täiskasvanu jutule,” loeme Saara Kinnuneni raamatust.
Ilmselgelt on lapse mõtlemis- ja otsustusvõimet seletamiskäsuga üle hinnatud (vt Piaget’ ja Kohlbergi teooriaid). Seletamise käsk on tõrjunud kõrvale mõistepaari õige ja vale ning alles viimasel ajal on hakatud seda jälle hindama. Õige ja vale läksid kaduma, kui seletamise ja põhjendamise tuhinas unustati neid lihtsaid sõnu kasutada. Lapsele võib öelda, et seda ei tohi teha, kuna see on vale, või seda peab tegema, kuna see on õige. Kõikidel aegadel ja kõigis kultuurides on mingid ühised põhiväärtused, mida peetakse õigeks ja valeks.

Usaldus teismelise vastu
Mürsiku (teismelise) puhul on käsk ja keeld tavaliselt vastunäidustatud, sest need tekitavad teismelises vaid trotsi ja vastuhakkamist. Mürsikuga tuleb diskuteerida, selgitada talle olukorda ja tekkivaid põhjuse-tagajärje seoseid, anda talle võimalus end tühjaks rääkida.
Veenda suudab mürsikut vaid see, kes on ise oma nõudmistes sügavalt veendunud ning kes oma tegevuses suudab pakkuda talle eeskuju. Üldjuhul võetakse eeskujuks see täiskasvanu, keda austatakse. Valitud eeskuju nimetatakse ka samastumise mudeliks – laps püüab sarnaneda oma eeskujuga, käituda samamoodi ja suhtuda ümbritsevasse maailma samamoodi kui inimene, kellega ta end identifitseerib. Seejuures on usaldus kasvatuse kui kahepoolse koostöösuhtluse paratamatu tingimus. Koostöö ilma usalduseta ei ole võimalik või vähemalt mitte tulemuslik.
Vastastikuse usalduse väljendus on vaba ja sundimatu suhtlemine, julgus väljendada oma arvamust, heatahtlik suhtumine koostööpartneritesse. Mida sagedamini kaotab kasvataja enesekontrolli ja esineb jõupositsioonilt, seda raskem on teismelisel teda usaldada.
Usalduse eeldus on armastus.  Teis­melist, kes teab, et teda armastatakse, on kergem suunata ja kontrollida kui armastusest ilmajäänud noort. Ross Campbell nimetab oma raamatus „Meie teismeline” (1996) teismelisi peegliteks: nad peegeldavad tagasi neile suunatud armastust. Kui neid armastatakse, armastavad nad vastu. Kui neid ei armastata, ei oska ka nemad armastada. Armastus annab selguse, et piirangud – käsud-keelud – on vajalikud tagamaks noore turvaline areng. Usalda, kuid sea piirid! Usalda, kuid kontrolli!
„Oma teismelise suunamisel ja kontrollimisel peate silmas pidama kahte asja. Esiteks, õigused peavad tulenema usaldusväärsusest. Teiseks tuleb selgeks teha, kas noor saab antud olukorras hakkama, enne muidugi, kui te loa annate. Need seisukohad võivad tunduda vastuolulised, kuid ometi nad pole seda. Paljud vanemad satuvad siinkohal segadusse. Nad usaldavad ja annavad noorele loa tegutsemiseks, kuid ei kontrolli, kas sündmuse asjaolud on noore jaoks sobivad. Selline kontroll ei tähenda, et te ei usalda oma teismelist. Isegi kui teie teismeline on usaldusväärne, heade kavatsustega ja hea tahtega, võib ta ikkagi sattuda olukorda, millest väljatulemiseks pole ta veel küps. Selliste olukordade eest te peategi oma last kaitsma.”

Kontroll ja enesekontroll
Kui laps on väike ega ole võimeline oma tegude eest ise vastutama, lasub kogu kontroll lapse tegevuse üle vanematel ja õpetajatel. Selle eesmärk on kaitsta last halbade ja ohtlike olukordade eest seni, kuni ta suudab seda ise teha. Kontroll võib olla selline, et laps teab tema olemasolu, aga ka selline, nagu teame Rousseau Emile’i üle, kus kasvataja ei lase kunagi oma õpilast silmist, kuid teeb seda nii, et õpilane tunneb end vabalt. Nii või teisiti ei tohi kontroll kunagi muutuda repressiivseks nuuskimiseks ja eksimuste otsimiseks. Ruumi peab jääma vabale sõnakuulmisele.
Mida vanemaks ja iseseisvamaks lapsed saavad, seda enam peab kontroll taganema ja asenduma enesekontrolliga. Kasvatajate ülesanne on muuta see üleminek võimalikult sujuvaks ja valutuks. Ross Campelli soovitus on järgmine.
„Noore õiguste vastavusse viimine tema võimetega oma tegusid ise kontrollida nõuab julgust ja otsusekindlust. Peate olema tugev, et vastu seista noore palvetele, tema kaaslaste survele, nende vanemate või isegi ühiskonna mõjutustele. Kuid teadke: mingil teadvusetasandil vajavad kõik teismelised juhatust ja kontrolli oma vanematelt. Nad tahavad seda. Olen kuulnud paljude teismeliste suust, et nende vanemad neid ei armasta, kuna nad ei ole noorte suhtes ranged. Ja nii paljud teismelised tänavad ja armastavad oma rangeid, kuid hoolitsevaid ja noori arvestavaid vanemaid.”
Vabakslaskmine ei tähenda oma lapse armastamisest ja toetamisest loobumist, vaid arusaamist, et sinu ülesanne – aidata oma lapsel täiskasvanuks saada – on nüüd täidetud.

Добавить комментарий

Заполните поля или щелкните по значку, чтобы оставить свой комментарий:

Логотип WordPress.com

Для комментария используется ваша учётная запись WordPress.com. Выход / Изменить )

Фотография Twitter

Для комментария используется ваша учётная запись Twitter. Выход / Изменить )

Фотография Facebook

Для комментария используется ваша учётная запись Facebook. Выход / Изменить )

Google+ photo

Для комментария используется ваша учётная запись Google+. Выход / Изменить )

Connecting to %s