Nõuandeid lapsevanemale

Стандартный

Nõuandeid lapsevanemale

 

Ene Hiiepuu (2004) annab nõuandeid lapsevanemale, et lapsel oleks koolis kergem kohaneda. Lapsele on vaja kindlat päevarežiimi ja järjekindlaid nõudmisi. Lapsele tuleb seada piirid, et ta hiljem teaks, kuidas kollektiivis käituda nii, et temaga rahule jäädaks. Vanemal peaks olema kannatust lasta lapsel endal tegutseda ja harjutada. Ei tohi teha lapse eest midagi ära ega kiirustada teda tagant. See puudutab käelist tegevust ja mängu, aga ennekõike eneseteenindust. Selleks, et laps saaks rahulikult õppida, peab tal olema kodus oma koht, kus võib segamatult koolitöödega tegeleda. Laps peab saama enne kooli palju liikuda. See tagab erutus- ja pidurdusprotsesside tasakaalu, oskuse valitseda oma liigutusi ja liikumist ning käe ja silmade koostöö, mis on väga oluline lugema ja kirjutama õppimisel. Mida parem on kehaline ettevalmistus, seda vähem laps väsib. Hästi oluline on lapse käeline tegevus: joonistamine, värvimine, voolimine, liimimine, lõikamine, meisterdamine, rebimine, ehitamine, konstrueerimine – kõik see, mida saab teha kahe käega. Mida paremini on käed töös, seda parem on ajupoolkerade koostöö. Lapsele peab õpetama oma aja kavandamist: kui kaua võib olla õues, kui kaua külas. Kui õppimine jääb hilja peale, pole mõtet last õhtul piitsutada. Mida rohkem lapsega rääkida, seda parem on tema sõnavara, seda paremini saab ta koolis aru õpetajast ja seda paremini hakkab ta õppima. Laps oskab ennast ka paremini õpetajale arusaadavaks teha. Vanem peaks pühendama lapsele iga päev vähemalt 15-30 minutit jagamatut tähelepanu. Nii tunneb laps, et ta on oluline, ning ta saab rääkida. Lapsel peab olema võimalus koolis toimunust rääkida, mida ta ise soovib. Lapsevanem peab olema seejuures huviline, aktiivne ja arutlev vestluskaaslane (otsida põhjusi, mõelda positiivselt, mitte deklareerida, et nii on ja peabki olema).

Kodu peab aitama last tema iseseisvumisel: asjade korrashoiul, koolis antud ülesannete täitmisel, oma aja kavandamisel ja arvestamisel. See abi ei tohi olla lapse eest ärategemine. Abi peab olema pidevalt muutuv, seda väiksem, mida rohkem laps iseseisvub. Seda tuleks lapsevanemal arvestada kõikides lapsele suunatud tegevustes, nagu lapse eest tegemine, tema abistamine, tema juhendamine, temaga koos kavandamine, meeldetuletamine, kontrollimine, jälgimine.

Laps vajab esimestel kooliaastatel palju tunnustust kui ka kinnitust, et ta on toiminud õigesti.

Alljärgnevalt toob Aime Peets (2004) välja lapse füüsilise, intellektuaalse ja sotsiaalse valmisoleku kooliks, mis oleks toeks ja abiks lapsevanemale.

Füüsiline valmisolek (lapse kehaline areng ja tervislik seisund):

  • eale vastav koordinatsioon;
  • osata kiikuda ja ise hoogu hoida;
  • osata sõita jalgrattaga ja tõukerattaga;
  • lasta kelguga mäest alla;
  • hüppenööriga hüpata;
  • palli püüda.

Peenmotoorika

  • osata pildi värvimisel püsida piirjoonte sees;
  • joonistada järele lihtsamaid geomeetrilisi kujundeid;
  • osata kääridega kujundeid välja lõigata (0,5 cm võib eksida);
  • rebida paberist välja mitmesuguseid kujundeid (1cm võib eksida);
  • panna kokku klotsidest kujundeid pildi ja mälu järgi;
  • panna kokku detailidest kujundeid ja pilte.

Lapse tervislik seisund

  • laps on vaimselt ja füüsiliselt terve;
  • lapse tervislik seisund on koolikohustuse edasilükkamise aluseks;
  • välja peaksid olema ravitud diktsioonihäired ning häälikute vaeghääldus.

Intellektuaalne valmisolek:

Laste kooliminekuks vajalike teadmiste ja oskuste taset iseloomustab väga hästi mõiste silmaring, mis võtab kokku lapse vaimse koolivalmiduse. Koolimineval lapsel peaksid olema järgmised teadmised ja oskused:

  • oma nime (ees- ja perekonnanimi), pereliikmete nimede ja tegevusalade teadmine;
  • oma vanuse, sünnipäeva, pereliikmete vanusesuhte teadmine, sünnipäeva kokkuviimine aastaaegade tunnetusega;
  • oma elukoha (aadressi ja telefoninumbri) ning kodukoha teadmine;
  • oma kehaosade tundmine;
  • mäletab mõnda erakordset sündmust;
  • eseme asukoha määramine endast lähtuvalt (all, üleval, peal, kohal, ees, taga, kõrval, vahel);
  • jutustamine, kus mingi asi tema toas või laul paikneb, millist teed kaudu ta liikleb;
  • oskab kasutada ajamõisteid: eile, täna, homme, nädalapäevade nimetused (mis eelnes, mis järgneb), aastaajad;
  • oskab nimetada ning kasutada mängulistes tegevustes puu- ja juurvilju, transpordivahendeid, kodu- ja metsloomi, puid, põõsaid ja lilli, riideid ja jalanõusid, paiga- ja rändlinde, numbreid ja tähti, geomeetrilisi kujundeid (ring, nelinurk, kolmnurk), enamkasutatavate mõõtühikute nimetusi (meeter, liiter, kilogramm, kroon, sent);
  • oskab meenutada ja jutustada mõnest sündmusest ning vastata küsimustele, kanda ette luuletust või laulu;
  • oskab kirjutada ja lugeda oma nime, eristada sõnades häälikuid ja määrata nende järjekorda, eristada lühikesi ja pikemaid häälikuid, täis- ja kaashäälikuid. Tunda trükitähti, osata neid kirjutada, ära tunda lauset ja sõna, lugeda sõna kokku nii, et laps saaks aru nende tähendusest ning sõnahaaval loetud lause tähendusest;
  • oskab oma mõtteid väljendada täislausetega;
  • räägib selgesti;
  • oskab rühmitada, järjestada, võrrelda, loendada;
  • oskab vastandada haaramise teel kuni viiest elemendist koosnevaid hulki arvuga, ühendada või eraldada standardseid hulki, tunda ära umbreid, mille juures on eriti oluline see, et laps oskaks võtta või anda niisama palju pulki, ringe või kolmnurki, nagu näitab number;
  • teada arvu mõistet 1 kuni 12 (mis eelneb, mis järgneb) ning osata määrata aega täistundides;
  • teada liitmise ja lahutamise märke + – = ning liita ja lahutada viie piires, lahendada tekstülesandeid.

Sotsiaalne valmisolek:

  • soov töötada ja teadmisi omandada; laps peaks vahet tegema töö, mängu ja õppimise vahel;
  • kujunenud raamatuhuvi, huvi teadmiste sisu, sündmuste põhjuste ja seoste vastu;
  • oskus ennast vajaduse korral pingutada, püüelda alustatud tegevust lõpetama;
  • püüda püsivalt tegelda ühe asjaga vähemalt 10 kun15 minutit;
  • kohanemisvõime (rühmas töötamise vajalik eeldus) – laps peab oskama arvestada reegleid, kuuletuda ning organiseeritult käituda;
  • võime ennast pidurdada, hoida distsipliini, täita liikluseeskirju, talitseda oma häält (sh osata kuulata teisi lapsi ja täiskasvanuid vahele segamata), asuda ülesannet täitma kohe pärast korralduse saamist ja viia töö lõpuni;
  • toimetuleku iseseisvuse teatud aste, mis tähendab eelkõige olla kodunt eemal ilma ema pideva hoolitsuseta;
  • tulla toime eneseteenindamisega: ilmale vastava riietuse valimine ja riietumine, paelte sidumine, nööpide kinnipanek; võileiva tegemine, piimapaki avamine; võõra inimese abi kasutamine ettetulevate probleemide lahendamisel koolis, tänaval, poes;
  • tulla toime kultuurhügeeniliste toimingutega (pesemine, töökoha, õppevahendite ja enda välimuse eest hoolitsemine, voodi tegemine);
  • lapsel peaks olema võimalus vastutada ühe igapäevase kodutöö eest;
  • on teadlik selles, millised hädaohud on seotud elektri, liikluse, tule ja kõrgustega;
  • suudab meeles pidada, millist teed mööda koolist või bussipeatusest tulla koju.

Koolivalmiduse vaimse aspekti puhul on oluline:

  • vaatlusoskus (oskus kuulata, uurida, koondada tähelepanu ka igavamale tegevusele);
  • tajude diferentseeritus ja mõtestatus (oskus eristada olulisi tunnuseid ebaolulisest);
  • kujutlused ruumist (alla, üleval, peal, kohal, ees, taga, kõrval, vahel) ja ajast (eile, täna homme, nädalapäevade nimetused, aastaaegade tunnused);
  • oskus järjestada esemeid suuruse, pikkuse, laiuse ja kõrguse järgi;
  • oskus anda esemetele, nende tunnustele ühine nimetus (üldnimede osakaal sõnavaras), jutustada oma lemmiktegevusest või sündmusest, pildi ja /või saripildi järgi;
  • kõne ja väljendusoskus (oskus seotult ja arusaadavalt kirjeldada tuttavate esemete ja nähtuste omadusi, anda edasi oma mõtteid, selgitada olukordi);
  • tähelepanu koondamine (katkestamata tegevus vähemalt 10 minuti jooksul).

Sotsiaalse koolivalmiduse näitajateks on:

  • lapse soov õppida, omandada uusi teadmisi, so. motivatsiooniline valmisolek õppetööks;
  • täiskasvanu korraldustest, juhistest aru saamine ja täitmine;
  • kollektiivis kaaslastega arvestamine ning koos tegutsemise oskus;
  • püüdlus alustatud tegevust lõpuni viia;
  • kohanemisvõime,
  • toime tulemine eneseteenindamisega;
  • tahtelise käitumise elemendid.

Viiteallikad

Hiepuu, E. (2004). Et koolis oleks kerge. Pere ja kodu eriväljaanne. Koolieelik, 72-74

 

Peets, A. (2004) Kuueaastaste laste näidisõppekava ja lapse arengu hindamine, arvestades Wechsleri testi tulemusi. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kasvatusteadused.

Добавить комментарий

Заполните поля или щелкните по значку, чтобы оставить свой комментарий:

Логотип WordPress.com

Для комментария используется ваша учётная запись WordPress.com. Выход / Изменить )

Фотография Twitter

Для комментария используется ваша учётная запись Twitter. Выход / Изменить )

Фотография Facebook

Для комментария используется ваша учётная запись Facebook. Выход / Изменить )

Google+ photo

Для комментария используется ваша учётная запись Google+. Выход / Изменить )

Connecting to %s