Sotsiaalne küpsus ja koolivalmidus

Стандартный

Alusharidus on see lüli pidevhariduse süsteemis, mis peab olema tugev vundament kogu edasisele haridusteele. Tänapäeva aju-uuringud kinnitavad varajase ea arengu ja õppimise stimuleerimise vajadust. Oluline on laste hoid, õppimine ja sotsiaalne toetus.

Kolm kõige mõjukamat pioneeri eelkoolipedagoogika ajaloos, kelle ideed elavad ka praegu, on järgmised.

1. Friedrich Froebel (1782–1852), kes nägi perekonda kui esmast kasvatajat lapse elus. Froebel seadis eesmärgiks kasvatada vabu, mõtlevaid ja iseseisvaid inimesi, nende keha tugevdada, meeli harjutada, nende ärkavale vaimule tegemist anda, neid arukal viisil loodus- ja inimilmaga tutvustada ning nende südant ning tundmust harida. Ta väitis, et laps peaks kasvama nagu viljapuuaias hoolsa kogenud aedniku hoolitsuse all kooskõlas loodusega. Froebeli algatusel avatigi 1840. aastal nende eesmärkide täitmiseks esimene lasteaed, milles ta nimetas vabatahtlikul aktiivsusel põhinevat lapse terviklikku kasvamist arendavaks-kasvatavaks inimese kujundamiseks. Ta pidas oluliseks mängu, milles nägi vahendajat looduslike, hingeliste, emotsionaalsete ja intellektuaalsete jõudude vahel.

2. Maria Montessori (1869–1952) nimetas koolieelset iga isiksuse tekkimise perioodiks, mil laps vajab armastust, kaitset, iseseisvat tegutsemist ja sotsiaalseid suhteid. Last iseloomustab absorbeeriv meel, mis imeb endasse kõike ümberringi toimuvat; ta kuuleb, näeb, haistab, kombib ning alles seejärel jõuab kogetu tema teadvusse. Absorbeeriva meele kaudu kohaneb laps ümbritseva keskkonnaga. Sellel perioodil omandatakse keel, iseseisvuvad liigutused, reguleeritakse aistinguid, õpitakse häid kombeid.

3. Rudolf Steiner (1861–1925) pidas sotsiaalseks põhiküsimuseks iga inimese võrdset õigust saada haridust ja kasvatust. Koolieelses eas on laps nagu käsn, mis imeb endasse välismaailma, ja toimib nii, nagu näeb toimivat ümbritsevaid inimesi. Ka Steiner väidab, et lapse põhitegevus on mäng. Igasugune õpetamine, mis ei ole seotud matkimise ja mänguga, on tulutu ja toob oodatud kasu asemel edasisele arengule kahju. Kasvamisel ja õpetamisel ei tohi teha midagi enne õiget ajahetke, mida peab oskama märgata. Kõike, mida lapsele õpetatakse, tuleb teha kunsti abil, mõjutades nii lapse tundeelu.

Kümme olulist põhimõtet

Tänapäeva uurijad Bruce ja Meggitt pakuvad kümmet olulist eelkoolikasvatuse printsiipi.
1. Parim viis valmistada lapsi ette nende täiskasvanueluks on anda neile seda, mida nad lastena kõige rohkem vajavad (anda neile lapsepõlv).

2. Lapsed on inimesed, kellel on tunded, ideed, suhted teiste inimestega ja kes peavad olema kehaliselt, vaimselt, moraalselt ja hingeliselt terved.

3. Õppeained, nagu matemaatika ja kunst, ei või olla eraldatud: väikesed lapsed õpivad integreeritud viisil (üldõpetuse põhimõttel).

4. Lapsed õpivad kõige paremini siis, kui neil on lubatud teha vigu, otsustusi, valikuid ja olla respekteeritud kui autonoomsed õppijad.

5. Enesedistsipliin on väga oluline. Biheivioristlik tasude süsteem toimib vaid lühiaegselt.

6. On olemas kindlad ajad (sensitiivsed perioodid), millal lapsed õpivad kõige efektiivsemalt.

7. Lapseeas antakse õppimisele start.

8. Kujutlusvõime, loovus ja sümboliline käitumine (lugemine, kirjutamine, joonistamine, tantsimine, muusika, numbrid, algebra, rollimäng ja jutustamine) arenevad ja ilmuvad esile, kui tingimused on soodsad.

9. Suhted nii täiskasvanute kui ka teiste lastega on lapse arengus keskse tähtsusega.

10. Kvaliteetne kasvatus koosneb kolmest asjast: laps, kontekst, milles ta õpib, teadmised ja arusaamine, mida laps õpib.

Õppimisvalmiduse kujunemine

Tähtsal kohal on esiõpetus – sisuliselt kooliks ettevalmistus. Kooliks ettevalmistamine ei ole mõistlik kampaania korras aasta enne kooli, vaid kestab lapse sünnist alates kuni kooli astumiseni. Tänapäeval nimetatakse kooliks ettevalmistust õppimisvalmiduse kujunemiseks. Uuringutest on teada, et lapse kognitiivne areng on kõige intensiivsem esimesel viiel eluaastal, veelgi olulisemad on esimesed kolm eluaastat, mil laps on keskkonna stiimulitele kõige vastuvõtlikum.

Õppima peab mängu kaudu, mis on koolieelse lapse põhitegevus. Et laps areneb tormiliselt just enne kooli, peab lasteaed olema haridusasutus, kus töötavad kõrgtasemel asjatundjad, kes toetavad lapse arengut ja nõustavad vanemaid. Üleminek lasteaiast kooli peab olema sujuv, mis eeldab kooli ja lasteaia head koostööd. Et probleemid koolis on oluliselt seotud vajakajäämistega alushariduses, tuleb rõhutada lasteaia ja kodu koostööd. Edaspidi on vaja oluliselt paremini organiseerida lastevanemate koolitust, mida teeb lasteaed kui nõustamiskeskus, kus töötavad lisaks õpetajatele alushariduse pedagoogid-nõustajad, eripedagoogid, psühholoogid ja teised haridusvõrgustikku kujundavad asjatundjad. Kui majanduslikel kaalutlustel pole võimalik igast lasteasutusest sellist keskust kujundada, siis vähemalt igas vallas peaks taoline keskus olema.

Sotsiaalne toimetulek

Koolivalmidust (kehaliste, emotsionaalsete, sotsiaalsete ja kognitiivsete oskuste kombinatsiooni) mõjutavad eelkõige lapse kodu ning lasteaed. Edaspidi on oluline kodu ja kooli koostöö. Mitte ainult vanemad ei pea teadma, mida nende lastelt oodatakse, vaid ka õpetajad peavad teadma, mida vanemad neilt ja oma lastelt ootavad. Olulised on lapse ealiste iseärasuste arvestamine ning head pärilikud eeldused.
Suhetes tagab edu isiksuse sotsiaalne küpsus – oskus tulla edukalt toime erinevates olukordades, olla kodanik. Toimetulek oleneb inimese pädevusest. Sotsiaalne kompetentsus tähendab käitumise iseseisvust, sotsiaalsete situatsioonide analüüsimise oskust ja eetiliselt sobiva käitumise valikut ning see rajaneb kõlbelistel väärtustel. Vaja on otsustus-, koostöö- ja juhtimisvõimet, võimet teha tähelepanekuid, olla sõltumatu. Sotsiaalse kompetentsuse juures täheldatakse nii kognitiivset kui ka sotsiaalset dimensiooni. Seega iseloomustavad sotsiaalset pädevust teadmised suhtlemise normidest ja oskused orienteeruda sotsiaalsetes situatsioonides. Sotsiaalse kompetentsuse struktuuris eristatakse kolme dispositsiooni: kognitiivne iseloomustab taju iseärasusi, sotsiaalseid ootusi ühiskonnas; reflektiivne näitab keskkonna ja isiksuse minapildi vastastikust suhet; stimuleeriv on indiviidi tegelik käitumine situatsioonis, mille kaudu saab sotsiaalne kompetentsus teistele nähtavaks.

MARIKA VEISSON,

TPÜ professor Reede,

Õpetajate Leht 20. juuni 2003

Nr 25-26

Добавить комментарий

Заполните поля или щелкните по значку, чтобы оставить свой комментарий:

Логотип WordPress.com

Для комментария используется ваша учётная запись WordPress.com. Выход / Изменить )

Фотография Twitter

Для комментария используется ваша учётная запись Twitter. Выход / Изменить )

Фотография Facebook

Для комментария используется ваша учётная запись Facebook. Выход / Изменить )

Google+ photo

Для комментария используется ваша учётная запись Google+. Выход / Изменить )

Connecting to %s