Lugemine ja lugema õppimise meetodid

Стандартный

Lugemine on mõtlemistegevus. See hõlmab kriitilist mõtlemist (sõnade, sõnaosade, fraaside ja lausete dekodeerimine) ja loovat mõtlemist (kujutlusvõime, empaatia, vastukäivate tulemuste ja probleemilahenduste kasutamine). Lugemise omandamine ei toimu järsku, vaid pideva protsessina (Jürimäe 2003).

Lugemine on mitmetahuline tegevus, mis sisaldab järgmisi tegevusi: äratundmine, mõistmine, hindamine, kasutamine, kirjutatud keele mõistmine ja sellele reageerimine, sümboli tõlgendamine, kirjutaja ja lugeja suhtlemisakt (Müürsepp 1995).

Et inimene hakkaks lugema, peab tal olema huvi lugemise vastu, tundma lugemistehnikat ja kirjamärke. Tal peab olema: keskendumisvõime, et loetut mõista ja luua loetavast kujutlusepilte. Lugemishuvi saame äratada väikelastel juba varakult. Sünnihetkest alates areneb lapse suutlikkus haarata silmaga trükimärke, ära tunda piltsümboleid ja sõnakujusid jm. (Müürsepp 1998). Esimese eluaasta jooksul hakkavad lapsed jäljendama häälitsusi, tundma ära tuttavaid hääli ja tegutsema oma esimese raamatuga. Rahustav kogemus juttude ja piltidega võivad paeluda nende huvi ja kujutlusvõimet. Need on varajase kirjaoskuse juured (Neuman 2001)

Charles Elster (Müürsepp 1998) on uurinud, kuidas laps raamatuga suhtleb ja kuidas ta raamatu vaatajast lugejaks areneb:

1. Jutustuse – eelne kõne: laps nimetab ja kommenteerib pildil nähtavat. Ta võib kirjeldada üht pilti kui tervikut– mida seal tehakse, kes millist häält teeb-,  ta nimetab tegevusi sellel pildil, kuid ei seosta raamatu üksikute piltide sisu omavahel.

Dialoog: laps küsib oma kaaslaselt pildil kujutatava kohta.

2. Suulise kõne mudeleid kasutav jutustus: laps räägib raamatu kohta oma loo. See võib olla nii oleviku- kui minevikuvormis, kasutatakse tegelaskõnet, laused liituvad “ja” ja “siis” abil – kogu raamatu sisu võib väljenduda ühes pikas lauses.

3. Kirjaliku kõne mudeleid kasutav jutustus: laps jutustab oma loo raamatust, kasutades n-ö raamatu sõnu – muinasjuttudele omaseid vormeleid (elas kord…), saatelause järgneb otsesele kõnele (“Ma olen näljane, “ ütles hunt. Vrd Hunt ütles, et ma olen näljane – nii ütleb laps oma tavalises jutus ehk suulise kõnes). Jutustuses kohtame ajalisi ja põhjalikke seoseid.

Umbes pool isiku intelligentsist luuakse esimese nelja eluaasta jooksul. Siiski arvavad paljud vanemad, et ühe- kuni neljaaastane laps on kõige tüütum olevus. Tegelikult õpib laps selle vanuses lausa meeletu kiirusega. Kui tal on raamatuid, kui ta kuuleb ettelugemist ja puutub muul moel (TV, mitmesugused sildid jne) kokku kirjasõnaga, siis omandab ta lugemise nagu muuseas (Jürimäe 2003).

Kuna väikelapse elus on rutiinsel tegevusel arengu soodustamisel kindel roll, siis peaks ka lugemine olema lapse igapäevaelus korduv tegevus. Võimalusel soovitatakse lapsele ette lugeda päeva jooksul mitmeid kordi. Kindlasti tuleks seda teha sõbralikus ja nii lugejale kui kuulajale mõnusas õhkkonnas. Selleks, et laps saaks avastada ühes ja sama jutus erinevaid aspekte, soovitatakse juba loetud raamatuid uuesti lugeda, mis uurimuse kohaselt ka väga paljudele lastele meeldib. 2-3-aastastele lastele teksti ettelugemisel on väga oluline jutu katkestamine, selleks, et jutustada läbi loetu sisu ning vaadata koos lapsega pilti ning arutada koos seal olevat. Kõne arengule aitab kaasa ka jutu lugemisel erinevate hääletoonide, rütmide ning draama elementide kasutamine (Heater 2004). Lapsed, kes vara lugema õpivad, on pärit peredest, kus on palju raamatuid ja kus neid sageli loetakse. Laps omandab uut sõnavara kuulates jutu ettelugemist eriti veel siis, kui sõnad tekstis korduvad (Neuman 2001).

Lugemaõpetamise meetodid jagunevad kõige üldisemalt sünteetilisteks ja analüütilisteks meetoditeks.

1. Sünteetilise meetodi puhul alustatakse õpetamist väiksemast ühikust, nagu täht, silp, sõna. Need liidetakse omavahel üha suuremateks ühikuteks- seega tähed loetakse kokku silbiks, silbid sõnadeks, sõnad lauseks jne. (Müürsepp 1998).

Sünteetilise meetodi areng toimus kolmeetapilisena: tähe-, hääliku – ja kirjutamismeetodina. Kõigist nimetatuist järgnevalt lühiülevaade.

Tähemeetod;

Vanimat lugemaõpetamise meetodit (347-419 p.kr.) seostatakse ladina kirikutegelase Hieronymuse nimega. Lugemaõpetamise kord oli selline: tähtede nimetuste selgeks õppimine tähestiku järjekorras, silpide kokkulugemine, sõnade lugemine.

Ka tänapäeval peavad paljud inimesed sellist õpetusjärjekorda kõige loomulikumaks. Enne tähed selgeks, siis sõnu lugema. Sellise meetodi puhul õpiti tähti ning loeti vaid silpe ja sõnu väga pikka aega – mitu aastatki. Lugemise mõttest ja rõõmust ei saadudki aimu (Müürsepp 1998).

John Locke (17.saj.) pakkus tähtede õppimiseks sellist vahendit nagu täring. Täringu igale küljele oli kirjutatud täht. Seda lihtsat vahendit kasutades saadi aru, et tähti võib õppida ka teisiti kui ranges tähestiku järjekorras. See oli samm liikuva aabitsa poole.

Muidki võtteid leiutati selleks, et tähekujusid paremini meelde jätta ja lugemist meeldivamaks teha, nagu näiteks:

  • ABD– salmid tähestiku õppimiseks;
  • mängukaardid silpide ja sõnadega;
  • tähekujude valmistamine saiataignast ja muust materjalist;
  • lapsele eriti tähendusrikaste sõnade kasutamine lugemisharjutustes, nagu söödavat märkivad sõnad ÕUN, KOOK;
  • tähekujude joonistamine;
  • tähtede lisamise harjutused, mis elavdasid tähtede, silpide ja sõnade lugemist – näiteks R-RE-REB-REBA-REBAN-REBANE.

Sünteetilise tähemeetodi ühe arendusena tekkis süllaabiline ehk silpmeetod. See tähendas, et loobuti tähe nime veerimisest ja loeti kohe silp kokku (Müürsepp 1998).

Häälikumeetod;

Tähtis edasiminek toimus tänu Valentin Ickelsamerile aastast 1527. Tema soovitas hääldada vaid seda häälikut, mida täht märgib. Lugemist hakati käsitama kui häälikute reastamist.

Koolitöösse jõudis häälikumeetod Henrich Stephani kaudu (19.saj). Tema soovitas häälikuid ja vastavaid tähemärke õppida sellises järjekorras:

1)  vokaalid ehk täishäälikud (u, o, a…);

2)  diftongid (ai, au, äu…);

3)  konsonandid ehk kaashäälikud ( m, b, p, f, w…)

Seejärel õpitagu häälikuid kokku ütlema: enne vokaal + konsonant (am, um, im,) seejärel konsonant + vokaal (ma, mu, mi). selle meetodiga seose hakati oluliseks pidama, et laps õpiks enne puhtalt ja õigesti kõnelema. Alles seejärel viiakse ta kokku kirjatähtedega (Müürsepp 1998).

 

Kirjutamismeetod;

Assisi Franciscuse pakkus 1818 aastal, välja lugemaõpetamiseks kirjutamismeetodi. Lapsed omandavad tähe kuju kergemini, kui nad seda kohe ise kirjutama hakkavad. Õppimine algas sellest, et tahvlil oli õpetaja kirjutatud täht. See tuli sealt kustutada, aga sealjuures täpselt, mööda joont, jäljendades seega tähekirjutamist. Tähte joonistati ka õhus, et käsi selle kujuga harjuks. Puhta kirjutamismeetodi puhul loevad lapsed algul ainult oma kirjapanekuid. Õppimist alustatakse väiketähtedest. Segatud kirjutamismeetodi puhul loetakse nii omakirjutatut kui ka trükiteksti (Müürsepp 1998).

2. Analüütilise meetodi puhul alustatakse harjutamist suuremast ühikust – sõna, lause või jutt tervenisti. See lahutatakse osadeks – jutust leitakse teatav sõna, sõnast eraldatakse täht (kui sõna on kirjas) või häälik (kui sõna esitatakse suuliselt) jne.

Analüütilise ehk tervikust lähtuva meetodi ideed tutvustas esmalt Nicolas Adam 1787 aastal. Ta tõi sellise võrdluse: kui me last mõne asjaga tahame tutvustada, siis ei tule me selle pealegi, et alustada tutvustust kraest ja käistest. Me näitame kuube täies tükis. Analoogiliselt sellega peaks ka lugemismaterjali pakkuma kohe terviklikumal kujul kui üksikud tähed.

Õppimiseks pole vaja spetsiaalset õpperaamatut – aabitsat. Sobib mis tahes kirjandusteos. Kui laps esimest lehekülge on lugema õppinud, ei saa edaspidised leheküljed talle enam erilisi uusi raskusi tuua. Õpetaja moodustas liikuva aabitsa tähtedest raamatu esimese lause. Ta luges selle lause mitu korda ette ja näitas sealjuures iga üksikut sõna. Seepeale lugesid lapsed lauset kooris sõnahaaval, liites iga kord ühe sõna. Lauset korrati nii kaua, kuni oli selge, kus milline sõna oli. Siis liigendas õpetaja esimese sõna silpideks. Lõpuks jaotati silp omakorda tähtedeks (Müürsepp 1998).

Karl Vogel soovitas lugema- ja kirjutama õppimist siduda joonistamise, laulmise ja vaatlusõpetusega järgnevalt (Müürsepp 1998): esmalt vaadeldakse pilti ja arutletakse selle ainetel, siis jutustab täiskasvanu pildi kohta loo, lapsed joonistavad jutu järgi oma pildi. Pildi juurde kirjutavad nad selle sõna, mis jutus ja pildil kujutatust kõige olulisemana tundub. Lõpuks liigendataks kirjutatud sõna silpideks ja häälikuteks.

Raamatud juhivad lapsed õppimise ja tunnete mitmekülgsuse juurde. Raamatud võivad rikastada nii lapse tegelikku kui ka välja mõeldud elu. Raamatud toovad juurde uut teavet, asjadest arusaamist, protsesse, asupaiku, inimesi ning rikastavad asjakohaselt ka sõnavara (Pitcer 2002). Lastekirjanduses täidab illustratsioon suurt osa. Lapse jaoks on iga uus pilt sündmus, uus rõõm, uus elamus, sellega seoses tekkinud tunded on sügavamad ja erutavamad kui ainult teksti lugedes. Illustratsioon täidab eelkooliealise lapse jaoks peamist rolli raamatu mõistmisel (Elisejeva 2008). Raamatud suurendavad laste võimalust saada õnnelikeks inimesteks. Raamatute kõrge kunstiline ja kirjanduslik kvaliteet suurendab ka teose esteetilist väärtust ja emotsionaalseid elamusi. Laste pildiraamatud on ilusad ja rõõmupakkuvad nii laste kui ka täiskasvanute jaoks (Pitcer 2002).

Rahvusvahelise Lugemiseühingu seisukohalt (Lugemaõpetamise….2001) on oluline leida tasakaal erinevate meetodite vahel. Tuleb leida oma variant, mis arvestab lapse omapära, tehes lapsele lugema õppimise võimalikult lihtsaks. Täiskasvanul peavad olema laialdased teadmised erinevatest lugema õpetamise meetoditest ja lapsest, keda ta õpetab. Just nii saab ta leida lapse jaoks õige meetodi. Heaks lugejaks saab tänu nendele tegevustele, mida oskuslik täiskasvanu kasutab.

Viiteallikad

Eliseeva, M. B. (2008). Kniga v vosprijatii rebjonka ot roždenija do 7 let. Moskva: Tvortšeski Tsenter (vene keeles).

Heather, A. P. (2004). Helping Parents Make the Most of Shared Book Reading Early Childhood Educational Journal. 32, 25-30

Jürimäe, M. (2003). Lugemaõpetamise metoodika. Tallinn: Künnimees.

Lugemaõpetamise meetodite paljusus.(2001) Kooruke ja Iva, 2, 33-37

Müürsepp, M. (1995). Lugemaõpetamisest ja lugemaõppimisest. Rmt. Uusen, A., Mägi, E., Müürsepp, M. Hakkame lugema ja kirjutama. Tallinn: Haridustöötajate Koolituskeskus.

Müürsepp, M. (1998). Laps on hakanud lugema. Tallinn: Riiklik Eksami ja kvalifikatsioonikeskus.

Neuman, S. B. (2001). Access for all: closing the book gap for children in early education. Newark: International reading Association.

Pitcher, E – G. (2002). Helping young children learn. Columbus: Merrill.

Добавить комментарий

Заполните поля или щелкните по значку, чтобы оставить свой комментарий:

Логотип WordPress.com

Для комментария используется ваша учётная запись WordPress.com. Выход / Изменить )

Фотография Twitter

Для комментария используется ваша учётная запись Twitter. Выход / Изменить )

Фотография Facebook

Для комментария используется ваша учётная запись Facebook. Выход / Изменить )

Google+ photo

Для комментария используется ваша учётная запись Google+. Выход / Изменить )

Connecting to %s