LAPSE ARENG TEISEL JA KOLMANDAL ELUAASTAL. (VÄIKELAPSE- E. MAIMIKUIGA)

Стандартный

LAPSE ARENG TEISEL JA KOLMANDAL ELUAASTAL. (VÄIKELAPSE- E. MAIMIKUIGA)

Maimikuea suuremad saavutused, mis määravad lapse psüühilise arengu on püstise kõndimise omandamine, esemelise tegevuse areng ning kõne omandamine.

Kõndimise omandamine on lapsele esialgu tõsine ülesanne, mis on seotud tugevate elamustega. Sel perioodil vajab laps oma edusammude tunnustamist -vähemalt ühte inimest, kes ta jõupingutusi ja saavutusi märkab ja hindab.

Alles pikkamööda toimub liigutuste automatiseerumine ja liikumine ei paku enam iseseisvat huvi. Siis teeb laps enda jaoks ülesande keerulisemaks — ta kõnnib tagurpidi, kinnisilmi jms ning naudib oma keha valitsemist.

Tänu vabale liikumisele astub laps iseseisvasse suhtlemisse välismaailmaga. Kõnni valdamine avardab ruumis orienteerumise võimalusi. Lihastunne saab mõõduks kauguse ja eseme paiknemise hindamisel. Laieneb lapse tähelepanu orbiidis olevate esemete ring, millega võib tegelda. Nii võimegi väita, et kuigi kõndima hakkamine on füüsiline saavutus, toob ta endaga kaasa olulise sammu psüühilises arengus.

 

Esemeline tegevus. Üleminekul imikueast maimikuikka tekib uus suhtumine esemeisse — nad esinevad nüüd lapse jaoks mitte enam või üksnes kui manipuleerimisobjektid, vaid kui asjad, millel on oma funktisoon — s.o kindel kasutusviis, mis on kinnistunud ühiskondlikus kogemuses. Esemeline tegevus muutub lapse arengut juhtivaks tegevuseks. Eseme funktsiooni ei avasta laps iseseisvalt, vaid selle avab tema jaoks täiskasvanu.

 

Laps omandab eseme püsiva tähenduse, mis ei muutu seoses lapse enda vajaduste muutumisega. Toiminguist, mida laps omandab maimikueas, on eriti olulised:

—   instrumentaalsed toimingud, s.o, kui üht eset — tööriista — kasutatakse teise eseme mõjutamiseks. Tööriist on kui vahelüli lapse käe ja mõjutatava eseme vahel.
See, kuidas toimub mõjutamine, sõltub tööriista omadustest. Lapsel tuleb oma käe liigutused kohandada tööriista omadustele (võrdle liiva tõstmine käe või kühvliga).
Instrumentaalsed toimingud omandatakse vaid süstemaatilise juhendamise teel.

— suhestavad e. korrelatiivsed toimingud — need on toimingud, kus eseme osi tuleb omavahel sobitada (karbid, matrjoškad jms.). Just esemeliste toimingute omandamise käigus astub laps suure sammu psüühilises arengus. Toetudes L. Võgotskile võime väita, et välise tulemuse saavutamisele suunatud praktiliste toimingute omandamise käigus kujunevad lapsel seesmised nn. orienteerumis- toimingud, mille abil ta vaatleb ese­meid,   selgitab  nende  omadusi ning  määrab  nende  seose.   Just   selliste  seesmiste toimingute kujunemine on lapse psüühilise arengu põhiliseks sisuks sel etapil. Tänu väliste orienteerumistoimingute (proovivad liigutused, esemete ümberpaigutamine, nen­de suhestamine), interioriseerimisele (üleminek seesmisse, mõttelisse plaani) viib täis­kasvanu juhendamisel toimuv väliste toimingute omandamine seesmiste – psüühiliste toimingute tekkele, s.o nihkele psüühilises arengus. Kuna selline mehhanism toimib, saame meie, täiskasvanud lapsele sobivaid mänguasju võimaldades ning vastavaid
esemelisi ülesandeid andes mõjutada lapse arengut soodsas suunas.

 

Vaimne areng maimikueas. Selle aluseks on uued toimingud taju ja mõtlemise vallas. Aastane laps pole veel suuteline eset sihipäraselt vaatlema. Laps eristab reeglina mingi ühe silmatorkava omaduse ja reageerib vaid sellele. Kuna nägemistoimingud, mille alusel laps tajub esemeid, kujunevad haaramise ja manipuleerimise käigus, siis on need toimingud suunatud eelkõige sellistele omadustele nagu vorm ja suurus. Kuigi juba imik eristab väive, pole värv esemete äratundmisel määrava tähtsusega.

2,5-3 aastasele lapsele on jõukohane nägemisvalik näidise alusel (leia samasugune!). Selles eas teostatakse valik kõigepealt vormi, siis suuruse, seejärel värvi järgi. Lapse taju on kogu selle aja vältel seotud esemeliste toimingute sooritamisega.

Uurimused näitavad, et laps võib kolmandal eluaastal omandada kujutluse 5-6 vormist (ring, ovaal, ruut, ristkülik, kolmnurk, hulknurk) ja 8 värvist (punane, oranž, kollane, roheline, sinine, lilla, must, valge).

 

 

 

Mõtlemise arengu seisukohalt on oluline, et laps õpiks sooritama toiminguid, milles iga kord on vaja uuesti esemeid omavahel seostada (suhestavad ja inst­rumentaalsed toimingud, millest kõnelesime eespool). Toimub üleminek täiskasvanu poolt antud valmis seoste kasutamiselt nende kehtestamisele. Selle kognitiivse arengu tasandil on tegu tegelikkuse representatsiooniga tegevuslikul tasandil. Sel juhul lapse jaoks mõelda — s.t opereerida reaalsete esemete või tajupiltidega siin ja praegu. Laps on küll võimeline toimima, kuid ei suuda kirjeldada ei toimingut ega tema objekti. Edasise kognitiivse arengu käigus õpib laps moodustama väliste toimingute seesmisi vasteid kujutluste ja keele vormis. Siin on esimeseks sammuks jäljendamine. Laps kohandab oma toimingu jäljendatava toiminguga, mis on esimene samm sümbolifunktsiooni arengus. Näit. kui laps võtab lauajupi ja ütleb «tsuhh-tsuhh!» on tal juba seesmine kujutlus rongist, mida ta võib väljendada näiteks pantomiimina. Sümbol meenutab mingil viisil objekti ja temaga on võimalik tegutseda analoogiliselt reaalsele esemele. Lapse sümbolid on individuaalsed, ta loob nad ise mängides. Teadvuse sümbolifunktsiooni teke (laps avastab, et iga eset on võimalik asendada millegi muuga) on üks eeldusi rollimängu tekkeks.

Kolmandal eluaastal ei vaja laps enam tingimata konkreetseid esemeid või nendest saadud vahetuid tajusid, et lahendada mõtlemisülesannet. Nüüd tähendab mõtelda tema jaoks — opereerida mälukujunditega. Siiski on laps kolmanda eluaasta lõpul võimeline lahendama ilma konkreetse esemelise toeta vaid piiratud arvu lihtsaid ülesandeid. Üldjuhul jääb tema mõtlemine seotuks esemelise situatsiooni ja vahetu tajuga.

Tegelikkuse keelelise representatsiooni viisid on eelnevast tasemest tugevamad. Nende abil hakkab laps leidma esemete — nähtuste põhjuslikke ja järgnevussuhteid.

Kõne areng. Väikelapseiga on kõne arengu sensitiivseks perioodiks — s.t laps on sel perioodil eriti vastuvõtlik vastavate õpetavate mõjutuste suhtes., nüüd on kõne areng kõige efektiivsem ja siin tegemata jäetut on hiljem väga raske tasa teha.

Kõne areng maimikueas toimub kahes suunas: täiustub kõne mõistmine, kujuneb aktiivne kõne.

Kõne areng põhineb sümbolifunktsiooni moodustumisel. Olles loonud omi sümboleid, saab laps võimeliseks mõistma keele sõnu kui erinevate esemete ja sündmuste esindajaid. Algul on kõneldud sõnad lapse jaoks vaid välised signaalid, mis liituvad lapse ja täiskasvanu vahelise vastastikuse mõjutamise situatsiooniga. Sellest tulenevalt kutsuvad täiskasvanu sõnad mingi lapsele tuttava eseme kohta teise eluaasta algul esile soovitud toimingu vaid siis, kui ese on lapse vaateväljas. Vähehaaval võtab laps midagi kuuldud sõnadest ja käsutab neid sümbolina. 1,5-2-aastane näib mõistvat, et igal sõnal on oma tähendus ja sellele järgnebki sõnavara kiire kasv.

 

 

Kolmandal eluaastal hakkavad täiskasvanu sõnalised juhised avaldama lapsele mitte üksnes vahetut mõju. Laps hakkab kuulama ja mõistma kõnet, mis pole sisult seotud vahetu suhtle­missituatsiooniga. Nüüd hakkab kõne lapsele vahendama neid tegelikkuse nähtusi, mis on kättesaamatud ta enese tunnetusele.

Aktiivne kõne areneb sel perioodil tormiliselt. Kuini 1,5 aastani omandab laps 30-40 kuni 100 sõnaja on nende käsutamisel suhteliselt passiivne. Seejärel muutub laps väga aktiivseks, esitab lõputult küsimusi. Ta on avastanud, et igal asjal on nimi ja ta tahab neid kõiki teada saada.  Teise eluaasta lõpul tarvitab laps ca 300, kolmanda lõpul kuni 1500 sõna.

 

Maimikuea algul sarnaneb lapse kõne vähe täiskasvanu kõnega. See on amorfsetest tüvedest koosnevate lausete ajajärk (nn autonoomne kõne), näit.: «kiis» -tähendab nii :“Näe, kass!» kui «Anna müts!» jne. olenevalt situatsioonist.

Ca l aasta 10 kuuni kasutab laps nn ühesõnalauseid. See on kõne, mis on mõistetav vaid antud situatsioonis (situatiivne kõne).

Kolmeaastane kasutab juba kõnes emakeele grammatilisi vorme. Areneb seostatud kõne. Keeletunne on eriti terav, ta rakendab morfoloogiareegleid ka nende sõnade puhul, mida pole kuuluud.

Väikelapseea vältel omandab laps põhilises osas emakeele häälikulise, süntaktilise ja grammatilise struktuuri. Aktiivse kõne kujunemine on lapse kogu psüühilise arengu aluseks.

 

Sotsiaalne ja emotsionaalne areng. Teise eluaasta vältel lapse kiindumus lähedastesse tugevneb ja saavutab maksimumi. Laps püüdleb täiskasvanu kiituse järele, kurvastab, kui temaga rahul ei olda. Areneb tunnustustarve, mis saab lapse arengu tähtsaks hoovaks. Laps õpib käsutama ema juuresoleku garantiid, mis on vajalik ümbruse uurimiseks. Teise eluaasta keskel tekib sümpaatia (kaastunne, abi) ka eakaaslase suhtes. Nimelt teisel eluaastal kurvastab last enim lahusolek vanemast või muudatused elus — lastesõim, haigla (s.o M. Mahleri terminoloogias taaslähenemis-periood, mil laps avastab, et ema pole üksnes tema jaoks ning kohtab seesmist lahusolekuhirmu). Need ärevusseisundid on vähendatavad, kui keegi lähedane veedab aega lapsega ja tuleb kiiresti, kui laps vajab abi ja lohutust.

Kaovad hirmud, mida kutsusid esile ootamatud helid või liikumised. Teise eluaasta lõpus väheneb või kaob võõraste inimeste kartus. Tavaliseks saavad hirmud koerte või teiste loomade ees.

 

 

 

Koos võime arenguga teha paljut ise, hakkab lapses arenema sõltumatus -fenomen «mina ise». Tihti ületab lapse iseseisvussoov tema võimalused tegutseda ohutult ja adekvaatselt. E. Eriksoni järgi ongi selle perioodi tähtsaim saavutus autonoomia ja iseseisvustunde areng. Täiskasvanu roll on siin raske: stimuleerida seda laste autonoomsust ja selle kaudu suurendada laste sotsiaalset kompetentsust ning kindlustunde arengut omaenda jõusse uskumise kaudu. Samal ajal tuleb tagada, et laste tegevus oleks ohutu ja ei lõpeks liiga sageli ebaõnnestumisega.

Autonoomia ei tähenda lapse piiramatut vabadust. Pigem tähendab see, et vanemad peavad toetama lapse kasvavat võimet teha valikuid teatud vabadusastme piires.

E. Erikson vaatleb häbielamust sel perioodil kui midagi lähedast vihale, mis on suunatud iseendale kui lapsel ei lasta arendada oma autonoomiat ja enesekontrolli.

 

Ärritus ja viha on 2. ja 3. eluaastal üsna tavalised emotsioonid. Raevupursked, kus laps trambib jalgu, on selle seisundi tavalised väljendusvormid. Sellised reagee­ringud on seotud oma iseseisvuse piiramise tunnetamisega või kurvastusega ebaedu pärast. Ka halb enesetunne või lähenev haigus võivad olla esimesel kolmel eluaastal halva meeleolu põhjuseks.

Maimiku käitumismotiivid pole reeglina veel teadvustatud. Lapse sisemaailm omandab vaid pikkamööda määratletuse ja püsivuse. Väikelaps tegutseb reeglina momendil tekkinud tundmuste ja soovide ning vahetute muljete ajel. Kuna käitumine sõltub välistest asjaoludest, siis on lapse tähelepanu kerge köita, kuid ka kerge kõrvale juhtida.

Koos püsivate kujutluste tekkega esemetest muutub lapse käitumine sihipärasemaks. Maimikuea lõpuks valdab laps sihipärast tegevust joonistamisel ja klotsidest konstrueerimisel. Ta hakkab sõnaga tähistama oma tegevuse eesmärki.

Kuna lapse käitumine määratakse tundmuste ja soovide iseloomu poolt, on tähtis selliste tundmuste kujundamine lapses, mis arvestavad teiste inimeste huve.

Eneseteadvuse areng. Laps omandab sel perioodil oma nime. Nimi esindab lapse individuaalsust, peegeldab tema rahvuslikku ja soolist kuuluvust. Kui teise eluaasta algul ei tunne laps end veel ära ei peeglis ega fotol, siis kolmandal eluaastal on ta selleks juba võimeline.

Добавить комментарий

Заполните поля или щелкните по значку, чтобы оставить свой комментарий:

Логотип WordPress.com

Для комментария используется ваша учётная запись WordPress.com. Выход / Изменить )

Фотография Twitter

Для комментария используется ваша учётная запись Twitter. Выход / Изменить )

Фотография Facebook

Для комментария используется ваша учётная запись Facebook. Выход / Изменить )

Google+ photo

Для комментария используется ваша учётная запись Google+. Выход / Изменить )

Connecting to %s