Kirjutamisoskuse omandamiseks on peale keeleliste oskuste vajalikud ka füüsiline, visuaalne ja oma tegevuse juhtimisega seotud valmisolek. Füüsilised eeldused ilmnevad lapse arenguga seotud motoorsetes tegevustes. Kõik üldmotoorika arendavad harjutused toetavad ka peenmotoorika arengut. Kogu keha liigutused ja nende koordinatsioon, tasakaalu- ja rütmiharjutused loovad aluse sujuva kirjutamise osaoskuse väljakujunemisele. Teine samavõrra oluline asi on kujutluspildil, mis aitab lapsel meeles pidada tähekujude joonistamise suundi, vormi ja suurust. Kirjutamine nõuab keskendumist, jaksu ja huvi kirjutamise harjutamiseks (Lerkkanen 2007).
Maria Montessori pakkus välja kirjutama õppimise meetodi, mis on tõhus ja hea. Meetod koosneb kahest osast. Esimene osa – see on joonistamine, kirjutamiseks ettevalmistamine. Lapsed loovad paberile lihtsaid kontuure, suuri geomeetrilisi kujundeid ja kriipsutavad neid värviliste pliiatsitega. Joonistuste analüüs näitab, et laste järjepidev joonistamine, kus jooned, mida laps täidab kujundi värvimisel, on alguses lühikesed ja mitte õiged, kuid muutuvad üha pikemaks ja paralleelseteks ja lõpuks on kujundid kriipsutatud täiesti õigesti joontena, venitatud ühest kujundi äärest teiseni. Et mitmekesistada tööülesandeid, antakse lastele viirutamiseks erinevaid pilte (linnu, lille, vms). Lapsed õpivad mitte ületama piirjooni joonistamise ajal, nad omandavad peeni koordinatsiooniliigutusi. Töö tundub lapsele huvitav ja värvirikas. Kujunevad täpsemad joone pikkused ja suunad (Tsuprikova 2003). Seetõttu on hea siduda kirjaõpetus kunstiga. Esimesed jooned ja ringid on aluseks lapse käe koordinatsiooni arengule. Koolieelses eas tuleb eelistada joonistamisele maalimist. Maalides pintsli ja värvidega suurele pinnale, areneb vaatlusvõime ja käe sujuv liikumine (Vahter 2002). Pintsliga on lapsel kergem töötada. Tema ranne on vabam ning käsi väsib vähem, kattevärvidega tehtud tööd on erksamad, valmistavad lapsele rohkem rõõmu. Laste kujutava tegevuse mitmekesistamiseks on soovitatav kasutada veel näpuvärve, viltpliiatseid, õlikriite, söepliiatseid, pastellvärve ja teisi materjale, lasta joonistada pulgaga maapinnale, lumele, liivale jne. Joonistamine on esimene etapp kirjutama õppimisel (Lilleaas 1974).
Teine osa Maria Montessori meetodist kirjutama õppimisel on tähestiku tähtede õppimine tähtede kontuuri kompamise teel. Tähed on valmistatud smirgelpaberist (smirglipulbri- kattega liivapaber). Laps kompab tähe kontuure vasakult paremale kirjutamise suunas. Samal ajal öeldakse talle iga tähe nime. M. Montessori rõhutab, et sellise tehnikaga kinnistub tähe kirjapilt kiiremini kui tavameetodil (ainult nägemise abil). See selgitab seda, et tähe kuju koosneb kolmest samaaegsest aistingust: nägemine, puutetundlikkus ja motoorika. Kui laps on ära õppinud tähed, siis ta tunneb ja eristab neid nii nägemise kui kompimise teel. Lapsel on kujunenud kõik täpsed liigutused, mis on vajalikud kirjutamiseks, kui talle antakse kätte kriit või pliiats, teeb ta kohe õigesti ja ilusasti kõik talle tuntud tähed (Tsuprikova 2003).
Joonistamine ja maalimine on valdavalt ühe käe tegevused – nende käigus ei arene koordinatsioonivõime nii nagu kahe käega korraga tegutsedes. Mõlema käe väikseid lihaseid ja plastilist vormitunnetust arendab voolimine. Samas muutuvad tugevamaks ka lapse käed ja sõrmed. Õppides voolima ruumilisi esemeid, suudab ta paremini ette kujutada eseme tasapinnalist vormi. Kahe käe tööd on ka rebimine ja lõikamine, mis eeldavad lapselt väga suurt osavust. Nende tegevuste puhul töötavad koos eelistatud käsi, mis teeb liigutusi pöidla ja keskmise sõrmega, ning teine käsi, mis juhib paberit. Rebimist ja lõikamist saab kombineerida kleepimistööde tegemisel (Vahter 2002). Paberi ja teiste materjalide väljalõikamine, rebimine ja liimimine nõuab keskendatud tähelepanu, korralikkust, täpsust, osavust ning püsivust. Kleepetöö arendab laste vaatlusvõimet, silmamõõtu, vormitunnet ja tähelepanu. Töö käigus tutvub laps mitmesuguste esemete ja ka geomeetriliste vormidega, värvid aitavad aga aru saada rütmist ja sümmeetriast. Erineva suurusega kleebitavad tükid aitavad aru saada kirjutamisoskuse jaoks vajalikust rütmist (Lilleaas 1974).
Erinevad töövahendid ja meetodid kutsuvad last üha uuesti proovima ja katsetama. Just kunstil on enne kooli suur mõju lapse emotsionaalsele ja sotsiaalsele, aga ka motoorsele arengule (Vahter 2002). Mida rohkem ja erinevamaid kogemusi, seda parem. Lisaks kunstilisele tegevusele, mis hõlmab meisterdamist, lõikamist, liimimist, rebimist, kortsutamist, maalimist, joonistamist, voolimist ja värvimist, on veel hulk võimalusi käte – silmade koostöö ergutamiseks ja arendamiseks: käe- ja sõrmemängud, pusled, helmeste lükkimine nöörile, mustrite ja kujundite jäljendamine, punktide ühendamine joontega, osutamis- ja nägemismälu mängud, labürindimängud jne (Woolfson 2001).
Kõige levinum pliiatsihoid on kolmene haare, kus pliiats fikseeritakse käes pöidla ja kahe esimese sõrme abil. Algaja kirjutaja kirjutusvahendi hoidmise õige võtte leidmist saab toetada piisavalt paksu, läbilõikelt kolmnurkse pliiatsiga või asetada peenikese pliiatsi peale plastikust tugi, mis suunab pliiatsi õiget hoidu. Tähelepanu tuleks pöörata peale kirjutusvahendi kasutamise viisile veel kirjutamisasendile, valgusele, laua kõrgusele, pingevabale kirjutamisele ja töötamisele (Lerkkanen 2007).
Laps, kes soovib korrektseid tähti kirjutada, peab pliiatsit hästi valitsema. Ta peab suutma teha jooni sinna, kuhu ta neid soovib, ja ka kindlas järjekorras. Lisaks peab ta aru saama, et kirjutada tuleb ainult ühes suunas, vasakult paremale.
Viiteallikad
Lerkkanen, M-K. (2007). Lugema õppimine ja õpetamine. Kirjastus: Tartu Ülikool.
Lilleaas, L. (1974). Koolieelsest kasvatusest lasteasutuses. Tallinn: Valgus.
Tsuprikova, N. I. (2003). Umstvennoe razvitie i obutšenie. Moskva: Voronež (vene keeles).
Vahter, E. (2002). Kirjutama enne kooli. Pere ja Kodu eriväljaanne Väikelaps, 68-69
Woolfson, R. C. (2001). Arukas laps. Tallinn: Sinisukk.
E-portfoolio 