Taju, mõtlemise ja mälu areng

Стандартный

Varases eas laps meenutab peamiselt äratundmise vormis, s.t taju vormis, millega ühineb mälu akt. Laps tajub eset kui tuttavat ja väga harva meenutab seda, mis pole tal silme ees; ta võib olla tähelepanelik vaid selles suhtes, mis asub tema tajuväljas (Võgotski 2006).

Kuna lapse kõne, mõtlemine, joonistamine jm saavad kujuneda motoorika ja tajude teatud arengutasemel, siis on tajude arendustegevusel keskne koht väikelaste arengu toetamisel. Tajude arendamise üldised ülesanded on järgmised:

  • Tajutoimingute (vaatlus-, kuulamis-, kompimis- jne. oskuste) kujundamine;
  • üldtunnustatud etalonide (suuruste skaala, värvispekter, helikõrguste skaala, vormide süsteem jne) ning nende süsteemide põhialuste loomine;
  • tajukogemuse lülitamine praktikasse;
  • tajukogemuste ühendamine sõnaga.

Tajude arendustegevus väikelastel kulgeb järgmistes suundades:

  • Nägemistaju: suurus-, vormi-ja värvitaju, ruumis orienteerumine ja ruumitaju, piltide tajumine, objektide terviklik tajumine;
  • kompimistaju: esemete vormi-, suurus-, raskus-, temperatuuri- ja pinnatunnuste tajumine ja eristamine;
  • kuulmistaju: elementaarsete reaktsioonide kujundamine helidele, helide eristamine;
  • maitsmistaju: põhiliste maitseomaduste tajumine ja eristamine (Kuusik 2007b).

Laps õpib matkides ja tegutsedes, seepärast tuleb lapsevanemal olla aktiivne, mängida ja tegutseda koos lapsega. Mida mitmekülgsemad ja laiahaardelisemad on lapse kogemused, seda laiemalt arenevad ka ta teadmised.

Laps kogub suurema osa informatsioonist nägemise ja kompimise abil. Kogemused tulevad ise tegutsedes ning laps üritab mingit asja korduvalt tehes seda enda jaoks selgeks mõelda (Krull 2000). Mõtlemine on tunnetustegevuse kõrgeim aste, mille käigus laps lahendab tema ette püstitatud probleeme. Mõtlemise arendamine toimub kahes suunas: ülemineku tagamine tajuülesannetelt mõtlemisele (mõtlemisoperatsioonide kujundamine) ning mõtlemise eri vormide arendamine. Mõtlemisoperatsioonidest on väikelapsele jõukohased võrdlemine, rühmitamine, üldistamine ning isegi lihtsamate põhjus-tagajärg seoste mõistmine. Eakohaseks mõtlemisvormiks on kaemuslik tegevuslik (praktiline) mõtlemine, mis kujuneb ja areneb ainult praktilises tegevuses (Kuusik 2007b). Laps liigitab esemeid alati selle järgi, mida tema nendega teha saab, sest ta mõtleb niimoodi. Aja jooksul muutub selline liigitus liiga lihtsaks ning laps muudab seda keerukamaks. Kogemused tulevad ise tegutsedes ning laps üritab mingit asja korduvalt tehes seda enda jaoks selgeks mõelda (Krull 2000).

Üsna väikesele lapsele sobib mõtlemise arendamiseks võrdlemine. Loomulikult suudab ta võrrelda vaid konkreetseid (nähtavaid) esemeid. Kumb on suurem/väiksem? – selline küsimus sunnib last otsekohe (esialgu küll lihtsalt) mõtlema. Hiljem võib võrrelda juba abstraktseid (nähtamatuid) esemeid ja nähtusi. Lapse mõtlemise aluseks on protsessid, mida laps elab üle oma meeltega välismaailma tunnetades. Otseselt toetub mõtlemine mõistetele, mis omandatakse kõne kujunemise ajal (Leppik 2003).

Väikelaps väljendab omi mõtteid sümboolselt žestide või objektide abil, esitleb asju jäljendamise kaudu, joonistuse ja individuaalse sümbolina. Väikelapse sümboli areng omab rohkem tähtsust kui täiskasvanutel. Laps, kes räägib oma lähedastega, vaatleb igal hetkel, kas tema mõtted saavad tõestust või lükatakse ümber. Laps avastab järk – järgult maailma välissuhteid, mis annavad tema mõtetele uue nägemuse või tekitavad erineval moel kujutluse mulje (Piaget 2004).

1-2 -aastase lapse mälu ja mõtlemist iseloomustavad järgmised tulemused (Einon 2000):

  • 1-1,5-aastane laps suudab jälgida asjade liikumist, kui ta näeb seda oma silmaga (samas ei oska ta otsida asja, mille paigutamist teise kohta ta ei näinud);
  • oskab osutada ühele kehaosale;
  • leiab paarid;
  • oskab leida eseme pildil;
  • osutab pildil õigele esemele;
  • suudab kahte mõtet järjestada ning mitut tegevust ühendada;
  • jälgib inimesi ja matkib neid.

2-3 aastase lapse mõtlemist ja mälu iseloomustab Einoni (2000) sõnul järgnev:

  • Leiab üles kaks ühesuguste omadustega eset;
  • saab aru mõistetest „suur“ ja „väike”;
  • leiab esemele värvuse järgi paarilise;
  • saab aru mõistetest “üks” ja “palju”;
  • teab, mida tähendab „sisse“, „peale“, „alla”;
  • tunneb ära asju, mis teevad häält – näiteks kui teha „auh“, siis laps teab, et see on koer, kes nii häälitseb;
  • nimetab pildil olevat tegevust;
  • kasulik on tundma õppida asjade erinevusi, näiteks võrrelda ühesuguseid, kuid suuruselt või värvilt erinevaid asju;
  • hakkab põhjendusi esitama;
  • võrdleb midagi ja saab reeglitest aru;
  • laps uurib, avastab ja otsib;
  • paneb järjekorda paar sõna, et moodustada lihtsamaid lauseid;
  • täidab lihtsamaid käske;
  • suudab meelde tuletada, mida teha;
  • matkib täiskasvanu tegevusi.

Lapse mõtlemist ja mälu arendab ka see, kui lapsevanem loeb lapsele ette tema eale sobivat jutustust, luuletusi, liisusalme. Lugemise ajal laps jälgib pildil toimuvat ja kuulab jutustust, see soodustab kõige otsesemalt lapse mõtlemist.

Eelnevalt kinnitabki L. Võgotskile viidanud Leppik (2003) seda, et areng toimub vaid läbi protsesside. Kui täiskasvanu suudab panna lapse kasutama mõtlemisoperatsioone (võrdlemine, analüüs, süntees, üldistamine ja abstraheerimine), toimub ka lapse mõtlemise arendamine.

Heaks õppekeskkonnaks meie ümber on loodus, kus on võimalik aktiivselt tegutseda, vaadelda, võrrelda, katsetada, meisterdada jne. Läbi tegevuse kujundatakse lapse tähelepanu, tajude, mälu ning mõtlemise arendamist. Laste mõistus areneb maailmaga suheldes. Sellega seotud vaimsed operatsioonid on vastuseks mitmesugustele meelelistele ärritajatele, mis omakorda muudavad laste vaimset struktuuri nõnda, et nad on võimelised omandama uusi infotasandeid. Nii ongi rõhk otsesel “praktilisel” kogemusel (Fisher 2005).

Meeled – nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine ja maitsmine võtavad vastu väliseid signaale, stimuleerivad meeleelundite retseptoreid, silmad, kõrvad, nahk, nina ja maitsmispungad – stimuleerivad närve, mis omakorda viivad impulsid ajju. Kui vaadata sõna või arvu paberil, siis tekib silma võrkkestale vastav pilt. Võrkkesta retseptoreid stimuleeritakse ning närviimpulsid lähevad mööda nägemisnärvi ajju. Tekkinud impulsid on seotud vastava sõna või arvuga ning see kodeeritakse, et vajadusel uuesti meelde tuletada ja ära tunda. Kodeeritud impulsid salvestatakse mõneks minutiks lühimällu ning samal ajal otsitakse pikaajalisest mälust sarnast informatsiooni (Adams 2007).

Pikaajaline mälu on see osa psüühikast, mis tegeleb teadmiste ja oskuste säilitamisega pikemaks ajaks, osaliselt isegi kogu eluks. Lühiajaline mälu on seotud teadmistega, mille üle me parajasti mõtleme või mida vajame konkreetse probleemi lahendamiseks. Tema ülesandeks on hoida meeles vaimse töö tegemiseks vajalikke teadmisi (Toomela 2002). Lühiajaline mälu suudab hoida vaid piiratud hulka informatsiooni. Kui enam mitte korrata, läheb informatsioon kaduma. Siinkohal on vanemate tegevus osaliste vastete leidmisel ja mälutegevuse arendamisel määrava tähtsusega. Kordamine on väikelastele oluline seoste leidmiseks ja struktureerimiseks. Lapsed mõistavad rohkem, kui öelda suudavad, ning seega, mida enam ta kuuleb- näeb, seda kiiremini ta ka õpib (Adams 2007).

Laps kaldub meelde jätma asju, mille tähendus on talle arusaadav esiteks konteksti kaudu (seostudes juba tuntuga) ja teiseks mõistmise, arusaamise kaudu. Nii kindlustatakse meeldejäetavate ühikute mõistetavus ja nende kontekstuaalne avamine (Fisher 2005). Kui suunata last meelte (nägemise, kuulmise, kompamise, maitsmise ja haistmise) kaudu vaimusilmis kujutluspilte looma, aitab see tal oluliselt paremini uut informatsiooni eelneva kogemusega seostada ning seeläbi uusi pidepunkte leida. (Adams 2007).

Mitmekülgne käeline tegevus, harjutamine, seostamine, kordamine, mängimine, erinevate meeltega tunnetamine ja kujutluspiltide loomine aitab lapsel luua kõik eeldused mõtlemise arenguks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et lapsed armastavad õppida ja teevad seda iseenesest, kui täiskasvanud neid kõige vajalikuga varustavad. Ilma õige stiimulita ei pruugi õppimine neid paeluda. Et elus toime tulla, on vaja omandada mõisteid, luua seoseid, lahendada probleeme, analüüsida ning kohaneda erinevate olukordadega. Ümbritsev keskkond pakub selleks lõputult võimalusi ja laps õpib pidevalt.

Viiteallikad

Adams, K. (2007). Arenda oma lapse andeid. Kirjastus: Koolibri.

Einon, D. (2000). Meie tark laps. Tallinn: Maalehe Raamat.

Fisher, R. (2005). Õpetame lapsi mõtlema. Tartu: Atlex.

Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Kuusik, Ü. (2007b). Laste arengu toetamisest sõimerühmas. Rmt. Kuusik, Ü,. Kaasik, B., Lillipuu, Ü., Seero, H-M., Viks, M. Väikelapse kõne, keele ja tunnetustegevuse areng. Kirjastus: Ilo, 9-25

Leppik, P. (2003). Mõtlemine on huvitav. Tallinn: Riiklik Eksami- ja kvalifikatsioonikeskus.

Piaget, J. (2004). Psihologija intellekta. Sankt – Peterburg: Piter Print. (vene keeles).

Toomela, A. (2002). Mälu keerdkäigud. Pere ja Kodu eriväljaanne Väikelaps. Kirjastus: AS Ajakirjade Kirjastus, 44-45

Võgotski, L. (2006). Õpetamine ja areng koolieelses eas. Rmt. Tiko, A. Klassikalisi artikleid Vene arengupsühholoogiast. Kirjastus: Ilo.

Добавить комментарий

Заполните поля или щелкните по значку, чтобы оставить свой комментарий:

Логотип WordPress.com

Для комментария используется ваша учётная запись WordPress.com. Выход / Изменить )

Фотография Twitter

Для комментария используется ваша учётная запись Twitter. Выход / Изменить )

Фотография Facebook

Для комментария используется ваша учётная запись Facebook. Выход / Изменить )

Google+ photo

Для комментария используется ваша учётная запись Google+. Выход / Изменить )

Connecting to %s