Üldjuhul vaadeldakse arengukeskkonnana perekonda, kaaslaste rühma ning elukeskkonda. Lapse esmaseks ja samas ka kõige mõjuvõimsamaks ning spetsiifilisemaks arengukeskkonnaks ja –faktoriks on kahtlemata perekond. Eakaaslaste ja muu koduväliste arengukeskkonna mõju lisandub alles hiljem (Krull 2000).
Laps on väga paljude sidemete abil perekonnaga seotud. Siin põimuvad suhted ema ja isa, õdede ja vendade, vanavanemate ja sugulaste vahel. Laps jäljendab, talletab ja võtab kõike õige mudelina, olgu see siis hea või halb (Saarits 1998).
Perekond on hierarhia, kus kõige suurem vastutus lasub lapsevanematel. Vanemad on kohustatud oma lapse eest vastutama, ta üles kasvatama ja arendama (Hansson & Oscarsson 2006). Perekonna edukaks toimimiseks ja kooseluks on oluline, et kõik pereliikmed panustavad ühisesse ellu. Traditsioonilistes ühiskondades peetakse tavapäraseks perekonda, mille moodustavad ema, isa ja lapsed, varasematel aegadel lisaks nendega koos elavad vanavanemad (Tuuling 2007). Emad kulutavad laste eest hoolitsemisele rohkem aega ning on lapse jaoks lähedasemad, isad seevastu mängivad koos lastega ja võtavad ette erinevaid rekreatsioonialaseid tegemisi. Isade toetava tegevuse tulemusena laste kasvatamisel on lastel täheldatud paremaid tulemusi koolis ja eakaaslaste grupis. Vanavanematel on laste käitumisele nii otsene kui ka kaudne mõju. Kaudne, näiteks vanavanemad toetavad oma lapsi rahaliselt või emotsionaalselt, otsene – vanavanemad kuuluvad samasse leibkonda ja on laste ajutised hooldajad, kui mõlemad vanemad tööl on. Vanavanemad annavad edasi infot ja väärtushinnanguid, on tähtsad suhtluspartnerid ning on emotsionaalseks toeks, kui laps on oma vanematega riius (Smith, Cowie & Blades 2008).
Perekond paneb esimestel eluaastatel inimese arenemisele ja haridusele kõige tähtsama aluse. Perekond on kasvatuse püha tempel, milles leidub rahu ja vaikust, aga ka elavat ja tegevat elu. Seal valitseb vastastikune usaldus, heatahtlikkus ja armastus, mis on kõige tähtsamad tingimused edukaks kasvatuseks. Sealt võib leida toetust, andestamist, mõistmist. Kodused kasvatajad on loomulikult kõikide õigustega ja kohustustega lapse vanemad (Niggol 1921). Inimlaste kasvatamine on teadlik tegevus, mis on sama vana kui inimühiskond. Teadlik kasvatus võimaldab anda uuele põlvkonnale vajaliku ettevalmistuse. Iga järgmine põlvkond kasutab eelnevate põlvede kogemusi (Tilk 2003). Perekonda juhivad tavad, kombed, käitumisstandardid, seadused ja moraalinormid, ta on sõltuv ühiskonnas kehtivatest normidest ja kultuurist. Perekonnale on ühiskonna poolt ette kirjutatud abielupaaride õigused ja kohustused (Aimre 2001).
Eesti Vabariigi põhiseadus reguleerib lapse ja ühiskonna suhteid perekonna ja täiskasvanu kaudu. Põhiseadus sätestab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all ning seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise kaitse all (EV põhiseadus § 27, 28). 1992. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi lastekaitse seadus, mis puudutab otseselt lapsi ja on neile suunatud. Lastekaitse seadus lapse sätestab rahvusvaheliselt tunnustatud õigused, vabadused ja nende kaitse ning lisaks sätestab ka lapse kohustused. Laste õiguste konventsioon sisaldab 54 artiklit, mis on vastastikku sõltuvad ning võrdselt olulised. Konventsiooni artiklid sisaldavad nii lapse põhiõigusi kui ka poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi (Laste õiguste konventsioon 1989). Lisaks lastekaitse seadusele reguleerivad lapse õigussuhteid vanemate ja ühiskonnaga paljud muud õigusaktid: perekonnaseadus, sotsiaalhoolekande seadus, haridusseadus, koolieelse lasteasutuse seadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuste seadus, huvialakooli seadus, noorsootöö seadus, alaealiste mõjutusvahendite seadus, karistusseadustik jne. (Lastekaitse Liit 2008b).
Perekonna üheks põhiülesandeks on soo jätkamine, mis ei piirdu ainult laste ilmatoomise bioloogilise protsessiga, vaid soo jätkamine nõuab möödapääsmatult ka kasvava põlvkonna teadvuse kujundamist ja tema kasvatamist (Palm 2001).
Vanemaks olemine tähendab nii mehele kui naisele võimalust vaimseks kasvuks: vastutust, arengut, olulise minapildi ja eneseaustuse kujunemist. Tihti on vaadeldud vanemaks olemist rollide vaatenurgast (Huttunen 1991). Emal ja isal on mõlemal oluline, kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Ema hoolitseb, rahustab, toidab, on seotud lapse hea enesetunde ja arenguga. Ta on olulisel kohal lapse arengu toetajana, suhete hoidmisel ja tundelisel suhtlemisel lapsega. Isal on perekonnas olnud läbi aegade täita klassikaline mehe roll – majandusliku kindlustaja ja kaitsja roll. Lisaks sellele on isa kaaslane, hooldaja, abikaasa, moraalne tugi, eeskuju. Tema ülesannete hulka kuuluvad ka õpetamine ja mängimine. Isa mõjutab lapse arengut perekonnas ka läbi enda mitmete rollide. Ta on perekonnas omaette jõud, mis kõrvuti emaga moodustab perekondlike suhete mitmekülgse terviku. Ema on traditsiooniliselt hoolitseja ja toitja, isa piiride seadja ja „ukse” avaja maailma. Isa kaasamine kasvatusprotsessi on väga oluline, sest tema eemalejäämine laste kasvatamisest muudab kasvatuse ühekülgseks. Isa roll laste kasvatamisel on olulise tähtsusega, kui pöörata tähelepanu laste soolistele erinevustele ja vajadusele erinevate soorollide kujunemise aluseks olevate rolli eeskujude järele. Isa lähedust vajavad kõik lapsed, aga eriti vajavad seda poisid Pere, kus on olemas mõlemad vanemad – ema ja isa – tuleb paremini toime ka kasvatusülesannetega (Tuuling 2007).
Nii kognitsioon kui ka emotsioon on muutunud perekonna toimimise protsessis üha kesksemaks teemaks. Kognitsiooni osa pere sotsialiseerumisel väljendub erinevates vormides: lastevanemate tunnetuslikud protsessid, tõekspidamised, lapsevanemaks olemise väärtused ja loomulikult ka see, kuidas vanemad asju tajuvad, korraldavad ja mõistavad oma laste käitumist ja arvamusi. Laste sotsiaalne kompetentsus on samuti seotud emade-isade emotsionaalse eluga. Näiteks üks uurimus näitas, et lapsevanematel, kes väljendasid positiivseid emotsioone, olid kõrge sotsiaalse kompetentsusega lapsed. Vastastikuse mõju kaudu õpivad lapsed vanematega oma tundeid sobival viisil väljendama. Uurijad on leidnud ka, et emade-isade toetus ja heakskiit laste emotsioonidele on seotud laste oskusega oma tunnete väljendamisega positiivsel viisil toime tulla. Vanemate oskus lapsi nende negatiivsete emotsioonide väljendamisel lohutada on seotud lapse oskusega paremini oma viha kontrollida (Santrock 2007).
Vanemad vormivad lapse maailma, tehes selektiivseid eelistusi, tõstes midagi esile, jagades selgitusi. Kui vanemad ütlevad näiteks, et mingi objekt või tegevus on hea/halb, õige/vale, tähtis/tähtsusetu, siis nad vahendavad kultuuriväärtusi. Nende arvamustel võib olla väga tugev emotsionaalne ja eetiline tähtsus. Lapsevanem avab mõistete tähendused teisiti, kui seda teevad sõnaraamatud. Inimestevaheline suhtlemine pakub alati rohkem kui ükskõik milline tehniline õppevahend eales suudaks. Liikumatul mänguasjal ja sellel, mida ema või isa liigutab, on suur erinevus. Küsimus on inimestevahelise suhtlemise eesmärgipärasus (Fisher 2005).
Lastekaitse liidu kodulehel Peretööde materjalis on välja toodud Vanemluse rollikaart (2008). Rollid kujunevad vanemaks olemise käigus, suhetes ja suhtlemisel lapsega. Lapsevanem on:
- Eluks ettevalmistaja: väärtuste, kommete, traditsioonide edastamine, igapäevaelu oskuste õpetamine, iseseisvuse toetamine, õige ja väära eristamine, eeskujuks olemine;
- armastuse andja: iseenda ja teiste väärtustamine, tunnustamine, hellitamine, lohutamine, kaitsmine;
- hooldaja: eakohane toit, riietus, arstiabi, tervislik eluviis, puhkus, turvaline kasvukeskkond;
- inimsuhete asjatundja: kuulamine, vestlemine, tunnete väljendamine, tülide lahendamine, andeksandmine, sallivuse kujundamine;
- piiride seadja: distsipliin, reeglid, kokkulepetest kinnipidamine, päevarežiim.
Perekonna psühholoogilised ja sotsiaalsed ülesanded ehk funktsioonid ning pereliikmete interpersonaalsed oskused ja kompetentsid moodustavad perekonda iseloomustava funktsioneerimisstiili. Järgnevalt on kirjeldatud 12 erinevat tunnust, mis erinevates kombinatsioonides ja omavahel seotuna tagavad perekonna optimaalse funktsioneerimise:
- Veendumus, et suudetakse toime tulla perekonna ja pereliikmete kasvu ning heaolu tagamisega;
- väärtustatakse nii suuri kui väikesi asju, mida pereliikmed teevad hästi, ja julgustatakse üksteist jätkama;
- keskendutakse ühisele vaba aja veetmisele ja koostegutsemisele;
- lähtutakse põhimõttest “liikuda edasi nii headel kui halbadel aegadel”
- kõik pereliikmed tähtsustavad eesmärkide, vajaduste ja probleemidega toimetulekuks kulutatud aega ja energiat;
- pereliikmed oskavad üksteisega positiivselt suhelda;
- perekonnas on selgelt määratletud reeglid, väärtused ja uskumused, mis on aluseks soovitud käitumisele;
- kasutatakse erinevaid toimetulekustrateegiaid, mis tagavad positiivse funktsioneerimise nii tavapärastes kui ekstreemsetes elusündmustes;
- probleemilahendamisoskusi osatakse rakendada erinevates elusituatsioonides;
- osatakse olla positiivne ja näha positiivset kõikides elu aspektides, osatakse näha kriisides ja probleemides võimalust arenguks ja õppimiseks;
- paindlikkus ning kohanemisvõime rollides, mis on seotud perekonna vajaduste rahuldamisega;
- tasakaal perekonnasiseste ja – väliste ressursside kasutamise vahel, et toime tulla elusündmustega ja planeerida tulevikku (Lastekaitse Liit 2008a).
Ei ole olemas õigeid ega valesid funktsioneerimisstiile, vaid eelpool nimetatud stiilid erinevad oma efektiivsuse poolest.
Lapse ja vanemate suhtlemist mõjutavad vanemate omavaheliste suhete kvaliteet ja küpsus, pere elustiil, majanduslik toimetulek ja tervislik seisund. Kodu loob lapse arengu – ja kasvutingimused ning annab esmased sotsiaalsed kogemused (Saarits 2005a). Vanemaks olemine tähendab oma lapsega paralleelselt arenemist. Laps vajab vanemaid, kes näitavad üles armastust ja hoolt ning on huvitatud, kuidas laps end sisimas tunneb. Argipäevasest ühtehoidmisest sünnib argipäevausaldus ja lapse usalduse võitmiseks peavad vanemad olema kättesaadavad nii füüsiliselt kui psüühiliselt, andes lapsele võimaluse oma tundeid lähedastega jagada. Lähisuhted on suhted, kus inimesed võivad olla avatud ja kus on võimalus leida mõistmist. Perekond peab olema koht, kus lapsed tunnevad end turvaliselt, austatute ja perekonnaga ühtekuuluvatena (Hansson & Oscarsson 2006). Kodu vajab kõigi pereliikmete pidevat koostööd – ainult siis püsib ta igavesti. Meeldivad mälestused kodunt tekitavad igatsust ning sinna igatsetakse tagasi minna ka aastate möödudes. Sellises kodus kasvanuna on kerge luua enda peret ja rajada kodu, sest eeskujuks on lapsepõlvekodu turvaline mudel, mida tasub järgida (Niiberg & Linnas 2007).
Lapsevanemad peavad seadma normid, millisena nad tahavad oma perekonda näha, millised väärtused peaksid peres valitsema ja kuidas üksteist kohelda. Lapsevanemal tuleb vaeva näha selle nimel, et tekiks perekondlik ühtekuuluvus. Jälgides vanemaid, õpib laps, kuidas käituda, end väljendada, tundeid näidata ja konflikte lahendada. Laps teeb seda, mida lapsevanem ees teeb ja õpib rohkem läbi vaatlemise kui korraldusi kuulates. On väga tähtis, et täiskasvanud teeksid perekonnas omavahel koostööd ja näitaksid välja vastastikust austust ja armastust.
Viiteallikad
Aimre, I. (2001). Sotsioloogia. Tallinn: AS Ühiselu.
Eesti Vabariigi põhiseadus, vastu võetud 28, juuni 1992 [2008, veebruar 14] http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=633949
Fisher, R. (2005). Õpetame lapsi mõtlema. Tartu: Atlex.
Hansson, J., Oscarsson, C. (2006). Õnnelikud lapsed. Tallinn: Varrak.
Huttunen, J. (1991). Kasvatuse lähtekohad ja põhimõisted. Rmt. Hirsijärvi, S., Huttunen, J. Sissejuhatus kasvatusteadusesse. Tallinn: Syner Arendusabi, 37- 40
Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
Laste õiguste konventsioon (1989). Elektrooniline Riigi Teataja [2008, juuli 10] https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=24016
Lastekaitse Liit. (2008a). Peretöö Lastekaitse Liidus [2008, juuni 28] http://www.lastekaitseliit.ee/?id=11267
Lastekaitse Liit. (2008b). Lapse õiguste kontseptsiooni ja instrumentide areng [2008, juuli 09] http://www.lastekaitseliit.ee/?id=11254&highlight
Niggol, C. H. (1921). Kasvatuse radadel. Tallinn: Eesti Kirjastuse Ühisus.
Niiberg, T., Linnas, M. (2007). Laps läheb lasteaeda. Kirjastus: AS Atlex.
Palm, H. (2001). Lapse kasvatamine muutuvas keskkonnas. Rmt. Väikelaps ja tema kasvukeskkond II. Koostaja: Marika Veisson. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 133-141
Saarits, Ü. (1998). Perekond ja vanavanem. Rmt. Väikelaps ja tema kasvukeskkond. Koostaja: Marika Veisson. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 49-51
Saarits, Ü. (2005a). Kasvamine ja kasvatus. Rmt. Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex, 112-116
Santrock, J. W. (2007). Child development. Boston: McGraw-Hill.
Smith, P. K., Cowie, H., Blades, M. (2008). Laste arengu mõistmine. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. (4., täiend.tr.)
Tilk, M. (2003). Kasvatus eri kultuurides I. Trükk: Pärnutrükk.
Tuuling, L. (2007). Isaga koos on kasvada hea. [2008, juuni 25] http://www.lasteaed.net/2007/12/12/isaga-koos-on-kasvada-hea/
Vanemluse rollikaart (2008). Lastekaitse Liit [2008, juuli 10] http://www.lastekaitseliit.ee/public/Microsoft_Word_pilt_rollikaart_05_01_2007.pdf
E-portfoolio 