Keskkond lapse arengu mõjutajana

Стандартный

Lapse võimete arendamiseks on vajalik, et ta oleks ümbritsetud rikkalikke aistinguid pakkuva keskkonnaga ja et tal oleks võimalik ümbritsevat uurida ilma suuremate piiranguteta (Pittelkow 2004).

Lapse loomulik huvi (kui seda pole halvustatud ega piirata püütud) juhib teda ümbritseva elu tähelepanemise, vaatlemise ja kuulamise oskuseni. Huvi paneb teda mõtlema nähtu ja kuuldu üle, ühendama uusi teadmisi senistega, korrastama neid arutlusi eakaaslaste ja/või täiskasvanutega. Huvi tekitab tegutsemisideid, milles seotakse uurimise käigus teada saadu kujuteldavaga, vallandades sageli imepäraseid fantaasialende. Kõige selle tulemusena arenevad tajud, kujutlused, mälu ja mõtlemine ning hakkavadki moodustuma eluaegseks õppimiseks vajalikud alusoskused (Kivi & Sarapuu 2005).

Bruner ja Võgotski rõhutavad keskkonna tähtsust lapse arengus ja õppimises. Areng ei toimu iseenesest, vaid on tihedas seoses sündimisest saadik saadud kogemustega. Kogemused omalt poolt liituvad ümbritsevate inimestega. Laps peegeldab oma teadmistes ja kogemustes sotsiaalset ja kultuurilist reaalsust. Sotsiaalne keskkond mõjutab inimese mõtlemist (Brotherus 2001).

Keskkonnal on suur mõju oskustele, saavutustele, sotsiaalsetele ja emotsionaalsetele probleemidele. Oskuste taset ning saavutusi mõjutavad ühiskond ja lapse ning lapsevanema koostöö. Vanemad võivad laste arengut mõjutada ka ise kohal viibimata, näiteks korraldada lapse ümbruskonda käitumist stimuleerival või piiraval viisil. Võib muretseda teatud esemeid, sõlmida kokkuleppeid, seada ajapiiranguid. Lapse jaoks on oluline, milliseid nõudmisi, ootusi, norme ja hinnanguid täiskasvanu esitab, see mõjutab tema võimalusi keskkonnaga kohaneda ning seeläbi oma sotsiaalseid oskusi arendada (Klefbeck & Ogden 2001).

Väikelapseiga on erakordselt tähtis iga lapse arengus, mil pannakse alus lapse edaspidistele õnnestumistele nii õpingutes kui ka töös. Koosveedetud aeg (ühised toimetused, koosmäng) aitab last lähemalt tundma õppida ja tema arengut edaspidi suunata (Saar 1998). Vanemal tuleb luua õppimist toetav keskkond. Õppimiskeskkond peab pakkuma lapsele turvalisust, soojust ja huvi. Keskkond peab pakkuma lapsele ühelt poolt probleeme ja teiselt poolt vahendeid nende lahendamiseks. Kindlasti on tal vaja ka täiskasvanut, kes kuulaks ja vastaks küsimustele. Et teada, milliseid mänguasju ja tegevusi lapsele pakkuda, on täiskasvanul vaja ära tunda, millisesse arenguetappi laps on jõudnud. Lapsele tuleb anda mängimiseks lelud, mis on ühe sammu võrra tema tasemest ees. Sama kehtib jututeemade kohta (Pittelkow 2004). Täiskasvanu peab julgustama last aktiivselt tegutsema. Võgotski (1991) on väitnud, et laps, kes oskab teha täna teiste abiga, suudab homme seda ise. Õpetus on siis hea, kui ta on arengus ees, lähima arengu tsoonis, kui laps on sellises tegevuses, mis sunnib teda ennast ületama. Mida rohkem uut laps on näinud ja kuulnud, seda rohkem uusi asju tahab ta tundma õppida. Mida mitmekesisemate stiimulitega laps on keskkonnas toime tulnud, seda suurem on tema toimetulekuvõime. Lapsele meeldib see täiskasvanu, kes vahetevahel tema mängus osaleb. Mida sügavamad on lapsevanema teadmised, seda edukamalt suudab ta oma last kasvatada ja tema arengule kaasa aidata (Kees 1991).

Lapsevanem tegutseb teejuhi ja suunajana. Vanema eesmärgipärane tegevus aitab lapsel osa saada erinevatest teadmistest. Planeeritud tegevused viivad samm – sammult kergemalt ülesandelt raskemale. Iga laps on isiksus oma tugevate ja nõrkade külgedega. Tegutsedes koos lapsega, õpib lapsevanem last tundma, nägema tema tugevaid ja nõrku külgi. Toetades ja innustades väikelast, pannakse alus sellele, milliseks kujunevad tema huvid ja võimed edaspidi.

Viiteallikad

Brotherus, A. (2001). Esi- ja algõpetuse didaktika. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus.

Kees, P. (1991). Esimesed sammud. Tallinn: Koolibri.

Kivi, L., Sarapuu, H. (2005). Keel ja kõne. Rmt. Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex, 227-257.

Klefbeck, J., Ogden, T. (2001). Laps ja võrgustikutöö. Tallinn: Omanäolise Kooli Arenduskeskus.

Pittelkow, K. (2004). Andekas laps. Tartu: Greif.

Saar, A. (1998). Mäng väikelapseeas. Väikelaps ja tema kasvukeskkond. Artiklite kogumik. Koostaja M. Veisson. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 57-59

Võgotski, L. (1991). Pedagogitseskaja psihologija. Moskva: Pedagoogika (vene keeles).

Добавить комментарий

Заполните поля или щелкните по значку, чтобы оставить свой комментарий:

Логотип WordPress.com

Для комментария используется ваша учётная запись WordPress.com. Выход / Изменить )

Фотография Twitter

Для комментария используется ваша учётная запись Twitter. Выход / Изменить )

Фотография Facebook

Для комментария используется ваша учётная запись Facebook. Выход / Изменить )

Google+ photo

Для комментария используется ваша учётная запись Google+. Выход / Изменить )

Connecting to %s