LAPSE ARENG ESIMESEL ELUAASTAL

Стандартный

Vastsündinu — s.o arenguperiood, mil toimub üleminek lootest imikuikka. Vastsündinu on vaid füüsiliselt emast eraldunud, bioloogiliselt aga temaga seotud. Sünd toob endaga kaasa olemasolu tingimuste olulise muutumise pimedast, pehmest, turvalisest vedelikukeskkonnast valgesse, kärarikkasse hapnikukeskkonda. See olukord esitab lapsele hulgaliselt kohanemisnõudeid. Lapse elu uues keskkonnas kindlustatakse ühelt poolt kaasasündinud mehhanismide abil — nii lülitatakse peale sündi kohe sisse. refleksid, mis kindlustavad organismi peamiste süsteemide töö (hingamine, vereringlus, termoregulatsioon, kaitserefleksid, imemisrefleks jne); teisalt on laps täiesti sõltuv täiskasvanust — ta vajab ellujäämiseks välist abi. Vastsündinul on teatav valmisolek võtta vastu talle tähtsaid sotsiaalseid kogemusi. Täna teame, et juba 6.-7. raseduskuust alates kuuleb loode ema südame lööke, ema häält, teisi keskkonna helisid. Vastsündinu eristab ema hääle kõigist teistest häältest.

Tänastel andmetel näeb vastsündinu suhteliselt hästi (kõige paremini ca 20 cm kaugusele — s.o ema näo kaugus imetamisel). Ta leiab kõigi teiste nägemisärritajate hulgast üles inimnäo ja keskendub sellele. Ka lõhna- ja maitsetundlikkus on sünni hetkel olemas. Kõige parem viis vastsündinut rahustada on — aseta ta ema rinnale — siin tunneb ta ema südamelööke, soojust ja pehmust. Selline kontakt on vajalik ja turvaline nii emale kui lapsele. Füsioloogilisest aspektist peetakse vastsündinuperioodi lõpuks seda, kui laps on taastanud oma sünnikaalu — s.o kui tekib ainevahetuse tasakaal lapse organismi ja keskkonna vahel.

Psühholoogilisest aspektist peetakse vastsündinu perioodi lõpuks naeratust inimnäole — s.o signaal täiskasvanule, mis kutsub kontaktile. Sellest peale saame rääkida individuaalsest psüühilisest elust.

Imikuiga. Imiku elu sõltub oluliselt täiskasvanust, kes rahuldab nii tema orgaanilised vajadused kui vastava vajaduse muljete järele. See on arenguperiood, mil arengu tempod on kiiremad kui iial kogu järgneva elu vältel. See puudutab nii emotsionaalset, tunnetuslikku kui füüsilist aspekti.

Sotsiaalne ja emotsionaalne areng. Laps on sünnist peale sotsiaalne olend. Tema emotsionaalsed ja sotsiaalsed suhted mõjutavad lapse arengu kõiki aspekte olulisel määral.

Lapse psüühilises arengus on esimesel eluaastal kõige olulisemal kohal kiindumussuhte kujunemine lähedasse täiskasvanusse e. teisisõnu: esimene eluaasta on kiindumussuhte sensitiivne periood. Psühholoogid omistavad erilise tähtsuse lapse suhteile nendega, kes tema eest hoolitsevad kui emotsionaalse ja kognitiivse arengu allikale.

Täiskasvanu lähedus ja tähelepanu lapsepoolsete märguannete suhtes loovad lapses turvatunde ning panevad aluse usaldusele ümbritseva maailma suhtes — see on positiivseks lähtekohaks lapse MINA-arengule. Kui lapsepoolsetele kontaktiüritustele reageeritakse, tajub ta, et tema teated on tähtsad. Sünnib kogemus sellest, et oma toimingul on olnud tulemus ja et aktiivsus tasub end ära. Mida vahetumalt vastame lapse algatusele, seda tugevamaks kujuneb lapse soov kontaktiks ümbrusega.

4-5 kuuselt hakkab laps eristama omi ja võõraid, suhtlemine omandab valiva iseloomu: lähedasele inimesele naeratab, avaldab oma heameelt, võõra inimese puhul aga võõristust.

Teisel elupoolaastal ilmneb kiindumus kindlasse inimesesse.

Kiindumussuhte uurimise tulemused on näidanud, et kiindumuse objekt võib last paremini kui teised lohutada ja rahustada. Kiindumuse tekkeks on oluline täiskasvanu võime reageerida lapse igale signaalile. Kiindumuse arengut soodustavad soojus, pehmus, julgustamine. Nutt on imiku kutse. Nutt on erinev erineva ebamugavuse korral (nälja puhul on see algul vaiksem, siis nõudlikum ning sama rütm kordub, valu puhul on nutt pidevalt tugev ja nõudlik). Kui lapse kutsele ei reageerita, viib see pettumusele ja halva enesetunde tugevnemisele. Ka naeratus on lapsepoolne kommunikatsioonisignaal, see signaal toimib efektiivselt. Uurimused näitavad, et naeratava lapse läheduses viibivad inimesed kauem kui nutva — viimast rahustatakse ja eemaldutakse. Esimene naeratus, mis väljendab positiivset emotsiooni, ilmub esimese elukuu lõpul — teise algul nägemiskeskendumise tagajärjel esemele või vastuseks täiskasvanu lahketele sõnadele ja naeratusele — seega positiivse seisundi tekkeks ei piisa bioloogilise tarbe rahuldamisest, vaid on vajalik meeleorganite mõjutamine.

Hirmutunnet tekitavad imikueas ootamatud ja valjud helid, kukkumine, valu.

Umbes 8.-l2. elukuul hakkavad imikul tekkima hirmud, mis ilmselt on seotud tunnetusliku arenguga, samuti närvisüsteemi arenguga. Levinuim hirm esimese eluaasta lõpul on hirm võõraste ees, aga ka hirm lahkumisel tuttavast. Lahkumishirm tekib tavaliselt 7.-11.-kuuselt. Tuttav, kuid muudetud nähtus (näit. esimest korda prille kandev või uues kübaras ema) võib lapses tekitada määramatusetunde, mis omakorda põhjustab hirmu

Esimese  eluaasta  lõpuks  on   lapsel juba  keerukad  tundmused,   aastane  on võimeline kaasa tundma täiskasvanule (emale) või ka nutvale lapsele.

Tunnetuslik areng. Vastupidiselt varasematele seisukohtadele võime eksperimentaalsete uurimuste alusel väita, et inimene on sünnimomendist alates tunnetuslikult aktiivne ja valiv. Laps mitte üksnes näeb ja kuuleb, vaid otsib nägemis- ja kuulmismuljeid ning naudib neid. 3-4 kuuselt jälgib laps vabalt pilguga ruumis liikuvaid esemeid. Tekivad silma initsiatiivsed liigutused: pilgu viimine ühelt esemelt teisele ilma välise põhjuseta. Laps võib püsivalt keskendada pilgu esemele. Ka kuulmiskeskendumine muutub kestvaks. Kuulmine ja nägemine ühinevad omavahel -laps pöörab pilgu heli suunas, otsib silmadega tema allikat. Eksperimendid on näidanud, et 3-kuused eristavad hästi värvust, mahuliste ja tasapinnaliste geomeetriliste figuuride vormi, reeglina eelistatakse heledaid ja eredaid värve.

Imikuid veetleb objektides eelkõige kontuur, köidavad suhteliselt suured pinnad kontrastselt erinevate elementidega. Imiku tähelepanu tõmbab ja hoiab eelkõige esemete liikumine, must-valged kontrastid, valjuselt, kestvuselt ja helikõrguselt erinevad helid. Alates 10.-l2. elunädalast hakkab mõju avaldama uudsus. Kui tuttavate esemete keskele ilmub uus — vormilt või värvilt erinev, keskendatakse pilk kõhe sellele. Siinjuures osutub köitvamaks mitte päris uus vaid muutunud stiimul.

Kui hakkavad kujunema erinevat liiki liigutused ja toimingud esemetega, tekib nägemisele uus ülesanne — ta peab suunama ja reguleerima seda tegevust. Et edukalt roomata esemeni, haarata, manipuleerida jne., on vaja hinnata esemete suunda, vahekaugust, vormi, suurust. Nende erinevuste õppimine toimub kogu lapsepõlve vältel, kuid algab imikueas — selleks alguseks on liigutuste pidev kohanemine ruumi ja esemete omadustega. Imikul tuleb võimaldada manipuleerida võimalikult paljude esemetega — mänguasja variatiivsus on imiku oluliseks arengufaktoriks.

Ümbritsevate asjade paljusus suunab last neis orienteeruma ja soodustab tunnetuslikku arengut. Nende laste vaimne areng, kes elavad väga üksluistes keskkonnatingimustes, võib olla aeglustunud, võrreldes nendega, kes saavad mitmekesiseid muljeid.

Juba varases imikueas on laps võimeline suhestama uusi muljeid olemasolevate kujunditega. Siin on tegu äratundmisega. Teisest elupoolaastast tekib võime meenutada — s.o taastada mälus kujund ka siis, kui seda objekti tema ees pole. Kui 4-kuune imik võib eristada tuttava näo võõrast, siis vaevalt suudab ta taastada mälus isa kujutist, kui teda pole toas. Pärast 8.  kuud on laps selleks aga võimeline.

Ettekavatsetud tegevused ja matkimine annavad tunnistust intensiivselt arenevast intellektist. Laps õpib mõtlemist tegevuses, jäljendades iseenda ja teiste liigutusi.

On märgatud seost ema tähelepanelikkuse ja lapse uurimiskäitumise vahel — mida tähelepanelikum on ema olnud lapse suhtes, seda kauem tegeleb imik asjadega, seda rohkem aega kulutab laps esemete uurimisele. Täiskasvanu on vahendajaks lapse suhtlemisel esemelise maailmaga. Vahetu suhtlemine kujuneb teisel elupoolaastal suhtlemiseks esemete pinnal ja ühiseks tegevuseks.

Kõne areng. Suhtlemisvajadus loob aluse kõnehäälikute jäljendamiseks. Juba esimestel elukuudel keskendub laps inimkõne kuulamisele. 3-kuune heas tujus laps häälitseb palju ning kuulab oma häält, 4-kuune võib jäljendada kõne rütmi. Varakult hakkab laps reageerima ka kõne emotsionaalsele toonile ning intonatsioonile.

Esimese eluaasta teisel poolel lallab terve laps kestvalt ja mõnuga, treenides samas kõneaparaati. Lallamisel kasutab laps algul ca 70 häälikut, millest hiljem diferentseerib emakeeles vajamineva. Siin osutub tähtsaks võimalus nii oma kui täiskasvanu häält kuulda ja matkida. Kuna matkimine on väga tähtis tegur kõne õppimisel, siis tuleb lapsega alati rääkida õiget keelt. Kakskeelses peres on oluline järgida printsiipi — üks inimene ja üks keel  (ema räägib lapsega alati oma emakeeles), siis on lapsel võimalik neid keeli diferentseerida.

Esimesed mõtestatud sõnad ütleb laps reeglina esimese eluaasta lõpul. Aastane laps kasutab 3-4 sõna. Aktiivsele kõnele eelneb kõne mõistmine. Aastane laps mõistab ca 10-20 sõna.( Siin ja edaspidi on oluline meeles pidada, et individuaalsed erinevused lapse arengus on üsna suured. Need erinevused avalduvad ka arengutempodes. Nii on äratoodud arvuliste näitajatega viidatud vaid keskmistele tendentsidele, millest esineb üsna suuri erinevusi nii ühele kui teisele poole ka normaalse arengu korral.)

Füüsiline areng. Terve ja hoolitsetud lapse kasv suureneb esimese aastaga 1,5 korda. Esimese kuue elukuu vältel on kasvutempo suurem kui iial hiljem. Esimese eluaasta vältel teeb laps palju edusamme oma keha valitsemisel, ruumis liikumisel toiminguis esemetega. Ta õpib hoidma pead, istuma, roomama, toe najal seisma, iseseisvalt seisma, tegema esimesi samme, algul toega ja seejärel iseseisvalt; kätt eseme poole küünitama, eset haarama ja hoidma, manipuleerima ( viibutama, viskama, kopsima jne.). Kõik need liigutused on nagu astmed inimesele omaste käitumisvormide omandamisel. Nad võimaldavad uute muljete saamist, tutvumist esemete ja nende omadustega, orienteerumist ruumis. Eriti tähtis on aktiivsete liikumisvormide omandamine, esemete haaramine ja nendega manipuleerimine.

Progressiivsete liigutuste ja toimingute kõrval võivad ebasoodsate kasvutingimuste korral kujuneda liikumise tupikteed (sõrmede imemine, näo juurde viidud käe imetlemine, neljakäpakil kiikumine). Nimetatud liigutused eraldavad last välismaailmast — nende ajal toimub kõigi teiste reaktsioonide pikaajaline pidurdumine.

Aeg, millal laps hakkab istuma, seisma, kõndima, sõltub mitte üksnes närvisüsteemi ja lihaskonna arengust, vaid ka sellest, kui palju on lapsel võimalusi omandada vastavaid liigutusvilumusi — need oskused võivad kujuneda hilinemisega, kui võtta lapselt võimalus aktiivselt liikuda. On väär eeldada, et laps, kes hakkas vara käima, ennetab kaaslasi ka muus. Üldine füüsiline areng kahel esimesel eluaastal ei ole seoses (ei ennusta) lapse edasise vaimse arenguga.

Roomamine on esimene viis iseseisvalt liikuda. Enamusel lastest õnnestub see I elupoolaasta lõpul, teise algul, kui laps püüab kätte saada huvipakkuvat eset (lelu). Ta küünitab lelu poole kord ühe, kord teise käega, nihkub selle käigus veidi edasi. Pikkamisi liigutused, mis viivad ümberpaiknemisele, kinnistuvad, muutuvad liikumise viisiks. Esmalt tekib madal liikumine kõhuli, seejärel kõrge — neljakäpakil.

Iseseisvale käimisele eelneb küllalt pikk periood, mille vältel laps õpib jalgadele tõusma, seisma mingist toest hoides, toeta seisma ja lõpuks kõndima ilma toeta. Kuna laps juba valdab roomamist, ei vaja ta käimist, et ruumis liikuda. Lapse käima õhutamisel ja vajalike ettevalmistavate liigutuste kujundamisel on otsustav roll täiskasvanul. Nende uute liikumisviiside omandamisel vajab laps täiskasvanu tähelepanu ja tunnustust.

Haaramisliigutuste areng algab 2-3. elukuul. Laps tõstab lamades käe rinna kohale, nagu kompaks ühe käega teist. Kui täiskasvanu paneb lapse pihku eseme, tekib katse seda hoida. Seejärel hakkab laps ise küünitama rippuva eseme poole. Algul ei taba käsi eset või kui ka tabab, ei suuda laps veel haarata.

Alles 4,5-5-kuuselt tabavad, haaravad ja hoiavad lapsed rippuvat lelu ja 6-kuuselt võivad ta kätte saada juba ühe käega. See haaramine on veel ebatäiuslik ja ei kohandu eseme omadustele. Edaspidi täpsustub käe liikumine eseme poole ning areneb pöidla vastandamine teistele sõrmedele — laps suudab eset sõrmedega kinni hoida. Esemete haaramine ja hoidmine kujuneb 7.-8. elukuul ja täiustub aasta lõpuni.

Kui laps on võimeline eset hoidma, hakkab ta temaga manipuleerima. Esimesed manipulatsioonid on suunatud last huvitavale esemele. Manipulatsioonid kutsuvad esile teatud resultaadi — eseme ümberpaiknemise, kõrina, piuksatuse. Laps hakkab seda tulemust märkama ja taaslooma.

Edaspidi hakkab laps tegutsema korraga kahe esemega ning omandatud liigutusi ühelt esemelt teisele üle kandma ning modifit­seerima. Kui arengu alguses on liigutus suunatud esemele, siis aasta lõpuks – tulemuse saamisele ja saadud tulemuse kinnistumisele. Haaramise ja manipuleerimise käigus tutvub laps esemete erinevate omadustega. Pikkamööda hakkavad esemed lapse jaoks esinema kui miski, mis eksisteerib teda ümbritsevas maailmas pidevalt ja millel on püsivad omadused.

About these ads

Добавить комментарий

Заполните поля или щелкните по значку, чтобы оставить свой комментарий:

Логотип WordPress.com

Для комментария используется ваша учётная запись WordPress.com. Выход / Изменить )

Фотография Twitter

Для комментария используется ваша учётная запись Twitter. Выход / Изменить )

Фотография Facebook

Для комментария используется ваша учётная запись Facebook. Выход / Изменить )

Google+ photo

Для комментария используется ваша учётная запись Google+. Выход / Изменить )

Connecting to %s